Põgenikud ja meie

Põgenikud ja meie

Kui kuulata, mida meie inimesed põgenike vastuvõtmise teemal omavahel räägivad ja jälgida ka meediat, siis saab subjektiivselt eristada kaht enamlevinumat arvamust: meile pole pagulasi üldse vaja versus piiratud arvul võiksime neid ikka vastu võtta. Seda, et võiksime vastu võtta kümneid tuhandeid või rohkem ei pooldata.

Kui ollakse millegi olulise suhtes erineval arvamusel, siis on tark oponendi seisukohad läbi mõelda. Läbirääkimistel kehtib sama printsiip. Tuleb mõelda sellele, millised on meie poole huvid ja millised on teise poole huvid. Nii saame paremini selliseid kokkuleppeid, kus mõlema huvid saavad rahuldatud. Eestimaalasi pagulaste vastuvõtmisesse suhtumiste järgi vastandada tundub kuidagi ebaõigena. Kui ongi mõni, kes seda teha püüab, jaotades meid „õigeteks ja valedeks“, „omadeks ja reeturiteks“, siis tasub küsida, miks ta seda teeb? Kellele on kasulik meie tülliajamine? Mõnele poliitikule? Kõrvalriigi emissarile? Või tehakse seda rumalusest?

Tüli õhutamiseks on mitmeid viise. Üks neist on demagoogitsemine väitlustes. Levinud demagoogiavõte on liialduse kasutamine. Liialdus on näiteks see kui märgistada kõiki eestlasi üksikute pagulasvastaste väljaastumiste või mõne mürgise netikomentaatori tõttu kaastundetuteks või mittetolerantseteks või rääkida eestlaste rassismipuhangust. Liialdus on see kui räägitakse, et me ei tohi siia ühtegi võõrast siia lasta kuna see hävitab meie rahvuse ja kultuuri! Liialdusi on ikka kasutatud äärmusliikumiste poolt äärmuslikele tegudele üleskutsumisel. Kui me ei oska liialdavat pettust ära tunda, siis võime tahtmatult muutuda mõne tekkiva äärmusliikumise toetajaks või osaliseks. Ikka hull lugu küll kui usume, et meid tahetakse põgenike kaudu hävitada. Ka sildistamine kui halvustamine on demagoogiavõte ning netikommentaarides kujutab see labast sõimu.

Kui küsida neilt, kes on ka väheste põgenike vastuvõtmise vastu, miks nad seda on, siis vastustes ilmneb tüüpiliselt ohutunne. Põgenikes nähakse agressiivsusele kalduvust, võimalikku seotust terroriorganisatsioonidega jms. Taolist ohutunnet ei tasu ignoreerida. Psühholoogias esineb printsiip, kui sa näed, et sinu vestluspartner on kurb, vihane või kartlik, siis võta teda sellisena nagu ta on. Väitluses saab rahulikult käsitleda neid väiteid, millega teine oma hirme põhjendab ning sageli hirmud taanduvad. Tuleb selgitada, et „see võib juhtuda“ tüüpi mõte on hirmu tekke sagedasemaks põhjuseks ja pettus seisneb selles, et seda mõtet serveeritakse „see juhtub niikuinii“.

Võib arvata, et petvad liialdused mõjuvad enam sellistele inimestele kes kuuluvad kas vanemasse generatsiooni ja/või omavad vähest kokkupuudet taolise kultuurikontekstiga, kust põgenikud meile võivad saabuda. Seetõttu levib n.ö võõra demoniseerimine, mis tähendab, et võõras on üdini halb inimene. Kui annaksime rohkem sõna neile, kes on elanud teistes kultuuriruumides ja puutunud n.ö võõraste kommetega kokku, siis leviks enam teadmine, et nii abivalmidust, sõbralikkust kui tõrksust võõraste suhtes on kõikjal. Me oleme teistega üsna samasugused. Viibides võõrsil võime kohtata teistes kultuurides ka selliseid positiivseid kombeid, mida meil pole. Kas me aga tahame endale seda tunnistada? Vladimir Hotinenko filmis "Muhameedlane“ tuleb sõdur pikaajalisest vangistusest Afganistanis tagasi ning ta on seal omaks võtnud sealse usu ja sealsed kombed. Külaelanike jaoks on kõige ebameeldivam, et see nn. muhameedlane ei joo, teeb usinalt tööd ja keeldub pere huvides farmist varastamast. „Sa pole inimene, et isa haual ei viina ei võta!“ ütleb talle vend.

Kui võtame arutelu aluseks selle, mis meid ühendab, siis saame pagulasprobleemi ratsionaalsemalt käsitleda. Loodetavalt ühendab meid ühine eesmärk – meie keele, kultuuri ja riigi säilimine ja eestimaalaste elujärje parandamine. Sellest  lähtudes avastame, et need, kes nagu oleks meie vastased, on tegelikult meie liitlased. Ühiste eesmärkide valguses saame analüüsida erinevaid arvamusi ja noppida neist välja seda, mis mõistlik ja mida taunida.

Meid ühendab ka see kui me mõistame hukka kuritegeliku käitumise meil elavate või meid külastavate inimeste suhtes. Neid pagulaste vastu suunatud agressiivse käitumise juhtumeid, kus ähvardatakse, või lüüakse, ei saa õigustada mitte millegagi. Niipea kui meil hakatakse ükskõik millist inimeste mõnitamist mingilgi viisil tolereerima, niipea oleme õigusriigist eemaldumas. Meil on tarvis ikka ja jälle avalikult korrata, et teist ründav rusikakangelane on „kõver isiksus“, kes lööb ja mõnitab keda tahes ja õigustuse endale leiab ta ikka. Poleks pagulast, tahaks ta kedagi teist peksta. On küllalt tavaline, et selline kõver inimene peab ennast täisväärtuslikuks kodanikuks ja pagulasest paremaks.

Meid ühendab inimlikkus. See, et kõverate inimeste vihakõnesid ja vihategusid meil järjepidevalt taunitakse, näitab meie paremat poolt. Vastasel korral oleks tegu nagu koolikiusamisega, kus kiusaja klassis kedagi järjepidevalt mõnitab, kuid klass ei tee väljagi. Mõeldakse: „Mis see minu asi on, ega ta minule liiga tee.“ Kiusatava jaoks on aga ka pealtnägija, kes ei sekku samuti  kiusaja.

On levinud eksiarvamus, et tüüpiline pagulaste vihkaja laseb netis oma mürgiste kommentaaridega „auru välja“ ja seetõttu ei „pääse viha tänavale“. Agressiivselt käituv indiviid ei taltu. Talle polegi objekt, mida mõnitada nii tähtis kui see, et tal oleks keegi, kellele liiga teha. Meile on oluline, et me ei jääks pealtvaatajaks. Siis saavad tigedad talitsetud. 

Pagulased. Poolt ja vastu?

Pagulased. Poolt ja vastu?

Kui äärmusliku mõtteviisiga on eestlased? Hiljuti teatas mulle üks haritud noor inimene: „Enamik eestlastest on vähetolerantsed võõraste suhtes“. Kuigi antud lause on oma olemuselt liialdus (puuduvad korralikud arvamusuuringud), tekib küsimus: “On see tõesti nii?“

Mitmed pagulaste vastuvõtmise/mittevastuvõtmise teema käsitlused on viimase aja avalikes ja mitteavalikes aruteludes hakanud sarnanema peretüliga pisiasja pärast. Poolt ja vastu. Kas sa oled poolt? Rumal! Kas sa oled vastu? Rumal! Ratsionaalne analüüs on vähene, emotsionaalsus kasvab, süüdistatakse ja riieldakse. Kas sellist hüsteerilisevõitu pingete kruvimist pagulaste teema ümber on meile vaja kui ometi on palju olulisemaid probleeme millele mõelda, olgu see siis agressiivne naaber piiri taga või meie inimeste heaolu parandamine. Kohati tundub, et see kõik on kas tahtlikult või tahtmatult toimuv manipuleerimine inimestega. Siim Krusell kirjutab 10. juuli Postimehes: „Kui Euroopa Komisjon avalikustas plaani jagada pagulased liikmesriikide vahel, lahvatas Eesti avalikkuses senini kestev debatt. Debatis on vähem argumenteeritud arvamustevahetust, domineerivamad on sotsiaalmeedias ja kommentaariumites loogikavigade, pooltõdede ja demagoogiaga pikitud sõnavõtud“. Tõepoolest, argumenteeritust kohtab pagulaste üle käivates väitlustes harvemini kui seda võiks oodata. Miks siis?

Argumentatsiooni puudulikkuse põhjustest

Argumentide puudulikkus/puudumine debattides viitab mitmele võimalikule põhjusele. Riigivalitsuse poolt tuleva, põgenike teemat käsitleva info puhul oleks loomulik oodata põhjalikke mujal toimunu analüüse ja prognoose tuleviku suhtes. Kui seda ei ole, siis miks? Kas pole neid, kes saaksid taolise analüüsiga hakkama? Või on tegu poliitilise manipulatsiooniga, kus rahvale asjade olemuse selgitamise asemel eelistatakse emotsionaalseid hüüdlauseid a la „Me peame olema solidaarsed!“ või „Me peame hädalisi aitama!“ Tendents rahvale asju faktipõhiselt mitte selgitada on omane autoritaarsetele režiimidele ja autokraatlikele poliitikutele. Selles avaldub kõrkus alamate suhtes, kelle asi pole mõista, vaid kuuletuda. Jättes valitsejad kõrvale, näeme nii süvenematuse mustrit kui demagoogilisi väljaütlemisi mitmetes teistes sõnavõttudes. Enesekindlalt kasutatakse liialdusi stiilis a`la „Pagulaste vastuvõtmine on meie riigi hukk!“ Mõned ajad tagasi õpetas üks psühhoterapeut kursuse käigus, kuidas taoliste ekslike väidete puhul reageerida. Ta ütles: „Küsi endalt, on see tõesti nii? Kui sa asja üksipulgi rahulikult läbi analüüsid, siis enamasti mõistad, et tegemist on liialdusega.“ Liialdus, kui pettuse üks vorme, kuulub demagoogia valdkonda. Liialduste abil on demagoogid läbi aegade rahvast üles kihutanud. Nõukaaja lehed olid liialdusi täis. Liialdused on ohtlikumad kui seda võiks arvata. Nad on lihtsad ja kergesti mõistetavad. Nad liidavad. Näiteks loosungid „Kõik venelased on meie vaenlased!“ või „Kõik eestlased on fašistid!“ koondavad inimesi ühinema valeliku lipu alla. Liialdusi võidakse kasutada teadlikult ja siis on see tahtlik inimestega manipuleerimine, et neid tahtlikult üles kihutada või kogemata. Viimasel juhul on tegemist ebakompetentsusega. Kahetsusväärne on, kui ühiskonnale olulistes debattides võtavad sõna inimesed, kes hindavad oma kompetentsust antud vallas üle. „Nad isegi ei saa aru, millest nad aru ei saa.“ Näiteks ei mõista kirglik debateerija, et ta kasutab liialdusi, mis on pettuse üks liike või et ta kasutab „Argumentum ad hominem” nimelist demagoogiavõtet.

Nimetatud ilmingute tagant paistavad ühe eluka kõrvad ja see loom on „harituse ja eruditsiooni vähene tähtsustamine ühiskonnas“. Usutakse, et kui juba oskad rääkida ja tunned tähti, siis sellest piisab, et igas vallas avalikult sõna võtta. Mõtteviis, nagu eruditsioon oleks vaid mõnede veidrike pärisosa, lubab piinlikust tundmata rääkida seda, mis pähe tuleb.

Et inimesed oleksid vähem pettuse abil manipuleeritavad, tuleb neid harida. Argumenteerimisoskuse õpetamine võiks olla meie ülikoolide õppekavades. Kui paljudes ta seda on? Avalikke debatte analüüsides tuleks enam keskenduda faktipõhisusele ja viidata neis esinevale demagoogiale ja pooltõdedele. Vaatasin üht viimase Riigikogu valimiste saadet, mida stuudios kommenteerisid ajakirjanikud ja nägin hämmastusega, kuidas nad kiitsid ”valesid asju”. Kui osapooled olid saates üksteist tublisti demagoogiavõtetega tümitanud, siis kostus hinnanguna mitme ajakirjaniku suust tunnustust: ”Päris hästi pani ära!”

Väärtustele mängimine arukusele appelleerimise asemel

Kui jätta käesolevas küsimuses pool valimata, siis tundub argumenteerimata kirglikkus vahel isegi naljakana. Kuid naerda ei tohi. Ikkagi tõsine asi kui räägitakse meie rahvuse hukust ja arvukatest ohvritest või meie inimeste kaastundetusest ja kalkusest. Faktipõhise põhjendamise puudulikkus toob aga enesega tahtmatult kaasa sellise ilmingu nagu „väärtustel mängimine“. Mitmed uurijad on käsitlenud väärtuste motiveerivat mõju inimese käitumisele. Viimase paarikümne aasta mõjukamaks väärtusmudeliks, mille kaudu indiviidi väärtusi saab analüüsida, on Scwartz & Bilsky (1987) ja Scwartz, (1992) mudel. Annan lühiülevaate sellest oma raamatus Krips (2011), kust pärineb ka järgnev: „...väärtuste struktuursesse ringmudelisse kuulub kümme motivatsioonilist väärtustüüpi: Hedonism (lõbu, elu nautimine); Võim/jõud (sotsiaalne staatus ja prestiiz; kontroll teiste ja ressursside üle; rikkus); Saavutamine (isiklik edu läbi kompetentsuse vastavalt sotsiaalsetele standarditele); Stimulatsioon (põnevus; uudsus; väljakutsed); Enese juhtimine (iseseisvus nii mõtlemises kui tegutsemises; loovus; vabadus); Universaalsus (positiivsus; sallivus ja mõistmine inimkonna suhtes; sotsiaalne õiglus; võrdsus; rahu maailmas; looduse unikaalsus); Headus (teiste inimeste heaolu; abivalmidus ja ausus suhetes; andestavus); Konformsus (hoidumine mõtlematustest; kinni pidamine teiste sotsiaalsetest ootustest); Traditsioonid (respekt ja heakskiit kommetele ja traditsioonidele, mis valitsevad antud kultuuris või religioonis); Kaitstus (stabiilsus ja harmoonia  ühiskonnas, suhetes ja iseendas; kord).

Sellist mudelit aluseks võttes, saab vaadelda debattides kasutatavate väidete mõju inimestele. On üsna tõenäoline, et hüüdlaused stiilis „meie rahvus hävineb kui ...“ või „nad tapavad meid kõiki“ mõjuvad tugevalt inimestele, kelle väärtusstruktuuris on tähtsal kohal väärtused võim/jõud ja/või kaitstus. Inimene, kes hindab oluliseks võimu ja jõudu, kaldub omistama ka teistele sama suhtumist (omamoodi projektsioon) ja näeb vaenlasi ka seal kus neid pole. Inimene, kes tähtsustab kaitstust, ei taha muutusi, mis võivad ju ka ohtlikud olla.

Teistpidi on üleskutsed aidata hädalisi väga mõistlikud inimeste jaoks, kelle jaoks on headus kui praktiline teis(t)e aitamine väärtuseks, ning mõistlikud ka nende jaoks, kes hindavad oluliseks võrdsust ja õiglust maailmas (universaalsus). Taolise tähtsustamisega kaasneb enamasti ka uskumus, et ühiskonda ja inimkonda saab ja tuleb paremaks muuta.

Hedonistlike väärtuste domineerimine arvatakse olevat eriti omane teismelistele. Lõbu on tähtsam kui muu. Tavaliselt kaotavad sellises konkurentsis saavutamine ja enese juhtimine. Täiskasvanuks saades hedonistlike väärtuste tähtsus väheneb, kuid mõned inimesed jäävad „igavesteks lasteks“. Vahest on lausjoomise ja narkootikumide laialdase tarbimise põhjuseks see, et inimestel pole väärtusstruktuuris tähtsustunud näiteks saavutamine, enese juhtimine, headus või universaalsus. Võiksime mõelda, mis väärtused meie perekonnas, koolis ja ühiskonnas valitsevad. Kas väärtus, mida enim tähtsustatakse on näiteks võim/jõud, kus tugevam võtab kõik? Või on see headus, mida juba Aristoteles käsitles kui teisele suunatud head tegu? Kui oluliseks peetakse kodus, ühiskonnas haritust? Kuivõrd hinnatakse erinevusi kui positiivse mõju allikat, või levitatakse väärtusi, kus traditsioonilisele ühetaolisusele allutatakse kõik muu? Teisisõnu on need kõik küsimused väärtustest, mis muudavad meie ühiskonna kui indiviidide kogumi „väljast tulijatele“vastuvõtlikumaks või tõrjuvamaks.

Kuidas edasi?

Põgenike debatis osalejate arvamuste erisust on huvitav vaadelda lähtuvalt „arvajate“ vanuselisest koosseisust. Võin eksida, kuid mulle tundub, et eriti raevukas võõravastasus kostub vanemate „tegijate“ suust. Meediale parema juurdepääsu omavad eakamad, teatava autoriteedi saavutanud, aga samas sageli ka konservatiivsemad inimesed. Paljude elukogemus võõrvõimu (okupatsioon) all on neile õpetanud võõraste suhtes ettevaatlik olema. Seetõttu on hirmud, mis seotud tulevaste võimalike võõraste hädaohtlikkusega, kerged tekkima ja taolised liialdused nagu „laseme mõne moslemi sisse, hävitame Eesti“ langevad viljakale pinnale. Läbi aegade on räägitud sellest, et hirm tekitab vihkamist. Osa agressiivsusest, mis debattides ilmneb, tuleneb enesealalhoiu instinktist. Taolistesse hirmudesse ei tohi üleolevalt suhtuda. Inimesel on õigus oma hirme väljendada. Samas võib rahulik, teise poole arvamust arvestav argumenteeritud põhjendus aidata liialdavat mõtlemist vähendada. Tuleb arendada faktipõhist lähenemist nii poolt kui vastu seisukohtade põhjendamisel. Tasub tugineda neile, kes on nn. „võõraga“ tihedamalt kokku puutunud. Inimesed, kes on viibinud teistes kultuurides, on enamasti mõistnud, et inimlikkus (hoolivus ja teisega arvestamine) on omane kõigile inimestele rassist ja rahvusest sõltumata. Samas on igal pool ka enesekeskseid, agressiivseid, teistega mittearvestavaid inimesi ning nendega hakkama saamine on probleemiks igal pool. Meie pole selles mõttes paremad kui teised. Tuleb anda rohkem võimalusi noortele oma arvamust avaldada. Erinevalt vanemate inimeste teatavast konservatiivsusest ja jäikusest kalduvad noored olema avatumad ja sallivamad erisuste suhtes.

Pagulaste vastuvõtuga seonduv vajab rahulikku, mõlema seisukoha „poolt ja vastu“ argumentide läbitöötamist. Meil tuleb leida enesele kasulikud lahendused. Meil tuleb liigse emotsionaalsuseta prognoosida kui palju ja milliseid pagulasi meie ühiskond vastu saaks võtta. Analüüsides võimalikke tulevasi põgenikega seonduvaid ebameeldivusi, tuleb leida ennetavaid meetmeid nendega toimetulekuks. Tegevuste planeerimisel tuleb mõelda, mida tahame. Et pagulastest oleks meile kasu, et pagulased arvestaksid kohalike kultuuri ja kommetega, jms. Kui me neile asjadele ei mõtle ja tahame vaid odavamalt hakkama saada, loome enesele probleeme tulevikus. Arvan, et viga mida näiteks kindlasti teha ei tohi, on pagulaste ühte kohta kuhjamise kaudu nn. getode loomine. Sotsiaalpsühholoogia tarkuse järgi võib prognoosida, et grupinormid, mis sellistes uusasumites välja kujunevad, kipuvad kohaliku eluga vähe arvestama. Ka kohalikku keelt ei õpita niipalju kui võiks. Pagulaste laiali hajutamine tuleb küll kordades kallim, kuid annab neile parema võimaluse kohaliku eluoluga kohaneda. Pagulaste õpetamise pealt ei tohi kokku hoida. Kui nemad tunduvad kohalikele, vähereisinud inimestele vahel üsnagi veidrad, siis meie võime tunduda neile sama veidrad. Mäletan, kui 90-te aastate alguses koos kolleegiga koolitasime Eestisse saabunud ameerika rahukorpuslasi , siis nood ei jõudnud ära imestada kui imelike kommetega me eestlased küll oleme.

Meil tuleb enesele teadvustada, et väitlus pagulasteemal ei käi mitte selle üle kui palju kahju paarsada võõrast meile teha suudab, vaid selle üle, millist ühiskonda me enesele soovime. Kas soovime ainult eestlastele määratud, suletud ühiskonda? On see tänapäeval üldse võimalik? Maailm, ehk suurem osa sellest, on ju avatud.

Allikad:

Krips, H. (2011). Konfliktidest ja suhtlemisoskustest õpetamisel ja juhtimisel. Tartu. Atlex.

Schwartz, S. H., & Bilsky, W. (1987). Toward a universal psychological structure of human values. Journal of Personality and Social Psychology, 53(3), 550-562.

Schwartz, S. H. (1992). Universals in the content and structure of values: Theoretical advances and empirical tests in 20 countries. In M. P. Zanna (Ed.), Advances in experimental social psychology. San Diego CA: Academic Press.

Agressiivsusest  - Venemaa

Saab tõstatada küsimuse sellest, kas tänu vägivalla rohkusele elus ja meedias (sõjad, televisioon, filmid jm.) on inimeste „keskmine“ empaatia vähenemas. Kui palju tuntakse reaalselt kaasa näiteks neile, keda Ukrainas pommitatakse? Kui vägivalda on palju, kas siis ei võeta seda pigem kui paratamatust, millest on targem kaastundeta „mööda vaadata“.

On huvitav mõelda, kas ja kui palju empaatia „kaob“ venemaalaste või võõrsil asuvate venelaste hulgas vene propaganda tõttu. Kui vaenlased demoniseeritakse,  näiteks nimetatakse ukrainlasi fašistideks, siis sellega püütakse kaotada kaastunne ukrainlaste vastu, keda tapetakse.

Fašismi on defineeritud kui juhikultust, militarismi ja rassismi propageerivat poliitilist voolu. Vaadates Venemaal toimuvat näeme selgelt nii juhikultust kui militarismi.

Rassismi ilminguid kui venelaste teistest rahvustest paremaks pidamist kohtab sagedasti vene propagandas, mis on suunatud nn. lähivälismaal elavatele venelastele. Venemaal oleks selline propaganda ohtlikumaid asju üldse, arvestades seda kui palju erinevaid rahvusi seal elab. Samas mäletan juba oma sõjaväe kogemusest (teenisin NSVL armees), et hoiak vene inimese üleolekule teistest oli juba siis selgelt olemas. Venelastest sõdurite jaoks olid kõige alamad Kesk-Aasiast pärit ajateenijad. Neid ja ka azerbaidzaane nimetati tsurkadeks. Sõna tsurka ei saa tõlkida, kuid selle tähendus on midagi alaväärtusliku ja lollaka taolist Päris palju oli venelasi, kes sellist vahet ei teinud ja kõik kes polnud venelased, olid tsurkad, mille leebem variant oli nenash (mitte meie oma). Ohvitseride hulgas esines päris mitmeid, kes baltikumist pärinevaid sõdureid kiitsid ja nimetasid neid teistest usaldusväärsemaks. See aga ei tähendanud põrmugi nende vene inimesega samaväärseks tunnistamist. Mäletan kui mind kui seersanti määrati karauuli (relvastatud vahtkond) ülemaks, kuhu reeglina määrati vaid ohvitsere. Major põhjendas seda kord nii, sa oled nagu sakslane - korralik ja sinu peale võib loota. Samas ütles ta otse välja, et kõik teie seal baltikumis olete nenashi.

Putini ideoloogid edastavad suurvene šovinismi ideed, mis annab võõrsil elavatele venelastele võimaluse mõelda end kohalikest suuremaks ja paremaks. Näiteks kirjutab Olga Andrejeva oma artiklis „Eesti haigus“ (Delfi Russki Reportjor tõlge) „Puškini ja Tolstoi, Ostap Benderi ja Sonka Kuldkäe, Gogoli ja Petrosjani, Tšehhovi ja Zadornovi keel – ühesõnaga kogu hiigelimpeeriumi suur ja võimas keel langeb tagaselja tagasihoidlike vaiksete eestlaste pähe... See on ebavõrdne võitlus! Eesti kirjandusklassik Anton Tammsaare, kellel „nelja köite jooksul üks känd välja juuritakse“ – no vabandage, pole Tolstoi.“

Emigrantide saatus kogu maailmas on selles mõttes sarnane, et nad satuvad teise kultuurikeskkonda ja neil tuleb seal kohaneda. Putini ideoloogia ütleb neile: „Ärge muretsege, meie toome vene riigi teie juurde!“ Novorossia idee on aga oma olemuselt pettust täis, kuna selles ei räägita, et igasugune anastamispoliitika kohtab vastupanu. Kui vastupanu osutavaid, oma vabaduse eest seisvaid inimesi nimetatakse vaenlasteks, fašistideks või tsurkadeks ja siia lisandub Suure Putini kultus ning Venemaa sõjalise võimsuse ülistamine, siis ongi loodud eeldused vene fašismi tekkeks. Kas tõesti on täide saamas loosungi – „Ein Volk, ein Reich, ein Führer! - vene variant?

Samas peaks praegu Ukrainas toimuv sõda oma ohvritega, pommitatud linnadega ja hukkunud tsiviilisikutega olema hoiatavaks märgiks, mida Novorossia alane soovmõtlemine endaga kaasa toob. Kas taolisest hoiatusest piisab?

On üks teema, millest Venemaast lähtuva agressiivsuse kasvuga seoses tahan rääkida. See on küsimus õiguskäsitluste võimalikust  erinevusest vene kultuuri-ruumis ja Lääne-Euroopas. Psühholoogiast on teada, et inimene muutub paremaks kui ta pärast halva teo kordasaatmist teadvustab enesele, et tegi valesti ja kahetseb. See aga, kes oma kurja tegu õigustab, paremaks ei muutu ja kipub sageli oma tegu kordama. Kas nimetatu kehtib ka ühiskonna kohta?

Saksamaal on fašism kui möödaniku väärtee ühiskonnas hukka mõistetud. Kui ma külastasin 90-te aastate alguses politseikooli Kielis, siis mind vapustas, kuidas ühes tunnis käsitleti agressiivse käitumise olemust. Kadetid joonistasid agressiooni ja rääkisid oma pildi lahti. Paljud pildid olid fašismiteemalised - kujutati haakristi või SS märki ja räägiti sinna juurde teise maailmasõja aegsetest fašistlikest kuritegudest ja süütundest.

Vene kultuuriruumis on stalinistlikud kuriteod senini avalikult hukka mõistmata. Veelgi enam, Putini režiim püüab Stalinit jälle ausse tõsta ja õigustab sellega miljonite tapmist. Ohvrite kannatuse ja valu peale sülitatakse. Vahest kõige tabavamalt esitab praeguse vene agressiivsust õigustava mõtteviisi juuri Thengiz Abuladze oma 1984. aasta filmis „Patukahetsus“. Filmis on vastastikku kaks ilmavaadet, kus üldinimlikkus ja headus jääb alla jõhkrale vägivallale. Abuladze esitab selles filmis sõnumi: Ühiskond ei muutu enne paremaks kui pole oma süüd teadvustanud ja kahetsenud, viidates sellele, et NSVL polnud stalinlikke kuritegusid hukka mõistnud. Muuseas, see film keelustati kohe peale esilinastust.

 

Millist narratiivi Eesti vajab?

Heiki Krips  TARTU

Võimule saamine ei tohiks olla eesmärk iseendas. Võim peaks olema vahend eesmärkide saavutamiseks. Mis tagab meie edu või jätkusuutlikkuse? Millist narratiivi Eesti vajab?

Kas meie tulevikuvisiooniks võiks olla tarkusepõhine Eesti

Tähtsamaid eesmärke, mida seada, võiks olla tegelik õppimise ja arengu väärtustamine ühiskonnas. Inglise poliitik Joseph Addison ütles juba 300 aastat tagasi tabavalt: „... haridus on kodus sõber, võõrsil tutvustaja, üksilduses lohutaja ja seltskonnas ehe. See taltsutab pahesid, on teejuhiks voorusele, annab vaimule ilu ja väge. Mis on inimene ilma selleta? Hiilgav ori, targutav metslane.“ Hiilgav ori või targutav metslane ei saa arugi, millest ta aru ei saa. Rumalus sünnitab rumalust juurde. Üks meie hädadest on alaharitus. Uuringutes on leitud, et meil ei jõua 12-14 protsenti noortest põhiharidusest kaugemale või ei saavuta isegi seda. Peale raskuse leida korralikku tööd, kaasneb koolihariduse puudulikkusega aga sageli ka alaharitus sotsiaalses plaanis: alkoholism, narkootikumid, agressiivsus.
Lasteaed ja algklassid on koht, kus laps omandab (kodu mõju kõrval) hoiakud, suhtumised ja esmased teadmised. Lasteaia õpetaja ja algklassi õpetaja mõju lapse arengule on tohutu. Siia valdkonda tuleb ressursse suunata! Lasteaia õpetajateks õppima peaksid tulema parimad. Kas praegune lasteaia õpetaja kesine palk on ahvatlev? Lasteaia abipersonali nutustest palkadest on isegi piinlik rääkida. Vaikimisi peetakse seda loomulikuks.
Kuidas saada õppima ka need, kelle kodudes õppimist millekski ei peeta? Kui ühiskonnas tarkust reaalselt ei väärtustata, ei aita ka õpetajate innustavad sõnad. Haritus/tarkus peab saama reaalselt tasustatud. Kui me seda praegu ei saa kõigile võimaldada, siis vähemalt suund peab sinnapoole olema.  Meie kõrgkoolid, kutsekoolid ja gümnaasiumid peavad hakkama andma parimat haridust, mis meil võimalik.
Skeem oleks ju lihtne. Parimad gümnasistid lähevad kõrgkooli ja sealt teadusesse, õppejõududeks ja tootmisse. Kas see aga nii on? Miskipärast peetakse loomulikuks ka meie ülikoolide õppejõudude tagasihoidlikke palku. Kas teadlaseks/õppejõuks minekuks on motiveeriv kui doktorikraadiga lektorid saavad alla Eesti keskmist palka. Kas see on tarkuse väärtustamine kui õpetajate õpetajad kipuvad vähem palka saama kui õpetajad koolis. Vaikimisi lepitakse ühiskonnas ka sellega, et meil on rida humanitaaralasid, kus kõrgharidus tähendab vaevu ots otsaga toimetulekut. Küsige näiteks muusikakooli õpetajalt, mis palka ta saab. Ometi on ta andekas ja aastaid õppinud.

Meie tee peaks olema nutikuse ja tarkuse tee. Millest alustada?
Alguseks tuleb välja öelda eesmärk „Eruditsioon ja haritus peavad saama järk-järgult paremini tasustatud. Alus- ja alghariduse kitsaskohtadele tuleb ausalt otsa vaadata. Kool tuleb muuta õpilasesõbralikuks. Me ei taha, et meie lapsi koolis kaasõpilaste poolt kiusatakse. Me ei taha, et meie lapsed kaotavad koolis huvi õppimise vastu. Lapsevanematena tahame, et meie lapsed õpiksid koolis edaspidi elus hakkama saamist, olgu see siis ainete tarkus või oskus teistega läbi saada. Me tahame, et nad tunneksid koolirõõmu. Selleks, et seda saavutada, tuleb seada konkreetsed eesmärgid. Tuleb luua igas koolis keskkond, kus hoolitakse üksteisest, kus valitseb täielik sallimatus igasuguse koolikiusamise suhtes, kus kandvateks väärtusteks on õppimine ja areng ning kus koolirõõm ei ole vaid esimese klassi pärisosa. Kool peab õpetama teadmiste kõrval aktiivsust, loovust ja teistega arvestamist. Ennekõike peab kool aga andma motivatsiooni enese arendamiseks õpilasele valdkonnas, milles ta tugev on.
Bruno Bettelheim ütleb: „Kui me loodame elada mitte ainult hetkest hetkesse, vaid tõeliselt teadvustades oma eksistentsi, on meie suurim vajadus ja raskemini saavutatav eesmärk leida tähendus oma elule.“ Kas ei võiks see olla õppimine ja areng?

Valikutest valimistel

„Mina olen õige valik!“, näivad pildid naeratavast inimesest majaseinal või isegi prügikasti küljel ütlevat. Pealkirjad meedias: „Valmis tüüri haarama“ ja „Kindlalt paremal kursil“ viitavad juhtidele, kes teavad ja oskavad. Märkamatult tähtsustuvad valijate jaoks ilusad näod ja ilusad lubadused. Valimisreklaamide roosad prillid loovad glamuurse pildi neist, kes Olümposel on või sinna tahavad. Roosas valguses kipuvad kaduma mälestused eelmiste valimiste lubadustest. Valimisloosungid, näiteks „Uus algus!“ või „Sinu kindel võit!“ annavad lootust. Valimiskampaania on seekord üsna varakult peale hakanud. Meedia tähelepanu on vähemalt esialgu suunatud „nelja suure“ omavahelistele mõõduvõtmistele. Neile neljale ilmselt sobiks kui asi selliselt jätkuks. Reformierakonna ja Keskerakonna teineteisega hirmutamisetaktika kannaks ka seekord vilja ja Isamaaliit ja Sotsiaalerakond saaksid ka kindlalt midagi. Uute tegijate tugevad sõnumid lööks kogu „mängu“ segi. Seepärast võib oletada, et valitakse üsna üksmeelselt ühine taktika võidelda uute vastu. Esimesed märgid sellise taktika kohta on juba ilmnenud. Näiteks kui öeldakse: „Valige meid, mitte uusi, kuna noid valib niikuinii vähe inimesi ja teie hääled lähevad kaotsi (kantakse üle sellele, keda te ei taha). Sisuliselt soovitatakse teil näilise hoolitsusega teha oma teine valik. See soovitus on demagoogiline, sest kuni valimistejärgse päevani ei tea keegi, kes kui palju hääli saab. Taolise propagandaga püütakse uutest lahti saada.

Mida uutele ette on heidetud? Vahest enim seda, et neil polevat piisavalt tuntud nägusid ette näidata. Taoline väide toodab tahtmatult seisukohta, nagu ainult „tuntud näod“ oleksid arukad. Saab küsida kas tõesti kõik eesti arukad inimesed on parlamendierakondades ja mujal neid enam polegi? Valijate otsustamise motiivide üle arutledes võib arvatavalt olla tõesti hulk inimesi, kes on tajuvea „haloefekt“ küüsis. Viimane tähendab muuhulgas seda, et indiviid laiendab inimese võimekuse ühel alal võimekuseks ka teistel aladel, a` la „Kes on hea sportlane, on võimekas ka poliitikas“ jms. See võib mõne isiku suhtes küll õige olla, kuid kindlasti mitte kõigi puhul.

Valimiste eel on oluline analüüsida erakondade valimisprogramme mitte populistlike lubaduste põhjal, vaid selle põhjal, kuivõrd on need tõepoolest on suunatud Eesti inimeste heaolu parandamisse. Ilusate lubaduste kuulamiste juures võiks mõelda ka sellele, kas need või teised asjad, mis sulle poliitikas ei meeldi on ühele või teisele erakonnale omased. Pole mingit alust arvata, et erakond pärast valimisi kardinaalselt muutub. Mis sulle ei meeldi? Kas see, millise innuga on lubadusi antud, mis pärast valimisi on kadunud? Või see, kuidas poliitikud „troonile“ saades on kaotanud nägemisvõime muu riigi suhtes? Või see, kuidas pisikesed inimgrupid parteides - „tagatoad“ otsustavad teisi kaasamata asju, mis puudutavad kogu rahvast? Või see, kuidas võim aastate jooksul on mõnele sedasi pähe hakanud, et on öeldud: „Peale meie pole siin kedagi, kes teaks ja oskaks.“

Escarpit väljendab jutustuses „Literatron“ satiiriliselt poliitikast pettunute mõtteid: „Mida rohkem poliitika muutub, seda enam on ta üks ja sama. Ühed omad poisid, sulid ja semud kõik. ...Kõige targemad on veel need kõige rumalamad. Väikesed sulid ripuvad võllas, suured sõidavad tõllas. On vaja kõva kätt. ....Aga tappa saavad ikka samad.“ Kas oled ka ise nii mõelnud?

Krõlovi valmis istuvad oskamatud pillimehed uutele kohtadele, kuid muusika paremaks ei muutu. Kuidas meie orkester mängib? Üldjoontes on teada, millised valenoodid meil kontserdi ära rikuvad: kehvapoolsed palgad; väljarändamine; tervishoiu probleemid; piiri pidavus roheliste mehikest eest; ääremaad, kus elu välja sureb; omavalitsused, kes rahapuudusel ei saa teha, mida tarvis. Meie probleemideks on ka liigne tsentraliseeritus ja omavalitsuste politiseerumine. Kui ametikoht sõltub sellest, kas oled lojaalne erakonnale, olgu see Tallinnas või mujal, siis on asjad ikka valesti küll.  

On mõistlik arvata, et Eesti positiivne areng ei tulene mitte sellest kui palju meediast tuntud nägusid uues Riigikogus on, vaid sellest, kas uus Riigikogu hakkab tööle inimeste hüvanguks. Kas õpitakse koos õigeid noote mängima. Coudenhove-Kalergi poolt juba 1937. aastal kirjeldatud demokraatliku riigi idee „Riik on inimeste jaoks!“ võiks saada meie parlamendi erakondi ühendavaks tööprintsiibiks.  

Kokkuvõtlikult tahan öelda, et igast valijast sõltub, kas Tsernomõrdini surematuks saanud lause: „Tahtsime, et oleks parem, aga välja tuli nagu alati!“ kehtib pärast Riigikogu valimisi ka meie kohta.  

Heiki Krips

Eesti Vabaerakond