Millist narratiivi Eesti vajab?

Heiki Krips  TARTU

Võimule saamine ei tohiks olla eesmärk iseendas. Võim peaks olema vahend eesmärkide saavutamiseks. Mis tagab meie edu või jätkusuutlikkuse? Millist narratiivi Eesti vajab?

Kas meie tulevikuvisiooniks võiks olla tarkusepõhine Eesti

Tähtsamaid eesmärke, mida seada, võiks olla tegelik õppimise ja arengu väärtustamine ühiskonnas. Inglise poliitik Joseph Addison ütles juba 300 aastat tagasi tabavalt: „... haridus on kodus sõber, võõrsil tutvustaja, üksilduses lohutaja ja seltskonnas ehe. See taltsutab pahesid, on teejuhiks voorusele, annab vaimule ilu ja väge. Mis on inimene ilma selleta? Hiilgav ori, targutav metslane.“ Hiilgav ori või targutav metslane ei saa arugi, millest ta aru ei saa. Rumalus sünnitab rumalust juurde. Üks meie hädadest on alaharitus. Uuringutes on leitud, et meil ei jõua 12-14 protsenti noortest põhiharidusest kaugemale või ei saavuta isegi seda. Peale raskuse leida korralikku tööd, kaasneb koolihariduse puudulikkusega aga sageli ka alaharitus sotsiaalses plaanis: alkoholism, narkootikumid, agressiivsus.
Lasteaed ja algklassid on koht, kus laps omandab (kodu mõju kõrval) hoiakud, suhtumised ja esmased teadmised. Lasteaia õpetaja ja algklassi õpetaja mõju lapse arengule on tohutu. Siia valdkonda tuleb ressursse suunata! Lasteaia õpetajateks õppima peaksid tulema parimad. Kas praegune lasteaia õpetaja kesine palk on ahvatlev? Lasteaia abipersonali nutustest palkadest on isegi piinlik rääkida. Vaikimisi peetakse seda loomulikuks.
Kuidas saada õppima ka need, kelle kodudes õppimist millekski ei peeta? Kui ühiskonnas tarkust reaalselt ei väärtustata, ei aita ka õpetajate innustavad sõnad. Haritus/tarkus peab saama reaalselt tasustatud. Kui me seda praegu ei saa kõigile võimaldada, siis vähemalt suund peab sinnapoole olema.  Meie kõrgkoolid, kutsekoolid ja gümnaasiumid peavad hakkama andma parimat haridust, mis meil võimalik.
Skeem oleks ju lihtne. Parimad gümnasistid lähevad kõrgkooli ja sealt teadusesse, õppejõududeks ja tootmisse. Kas see aga nii on? Miskipärast peetakse loomulikuks ka meie ülikoolide õppejõudude tagasihoidlikke palku. Kas teadlaseks/õppejõuks minekuks on motiveeriv kui doktorikraadiga lektorid saavad alla Eesti keskmist palka. Kas see on tarkuse väärtustamine kui õpetajate õpetajad kipuvad vähem palka saama kui õpetajad koolis. Vaikimisi lepitakse ühiskonnas ka sellega, et meil on rida humanitaaralasid, kus kõrgharidus tähendab vaevu ots otsaga toimetulekut. Küsige näiteks muusikakooli õpetajalt, mis palka ta saab. Ometi on ta andekas ja aastaid õppinud.

Meie tee peaks olema nutikuse ja tarkuse tee. Millest alustada?
Alguseks tuleb välja öelda eesmärk „Eruditsioon ja haritus peavad saama järk-järgult paremini tasustatud. Alus- ja alghariduse kitsaskohtadele tuleb ausalt otsa vaadata. Kool tuleb muuta õpilasesõbralikuks. Me ei taha, et meie lapsi koolis kaasõpilaste poolt kiusatakse. Me ei taha, et meie lapsed kaotavad koolis huvi õppimise vastu. Lapsevanematena tahame, et meie lapsed õpiksid koolis edaspidi elus hakkama saamist, olgu see siis ainete tarkus või oskus teistega läbi saada. Me tahame, et nad tunneksid koolirõõmu. Selleks, et seda saavutada, tuleb seada konkreetsed eesmärgid. Tuleb luua igas koolis keskkond, kus hoolitakse üksteisest, kus valitseb täielik sallimatus igasuguse koolikiusamise suhtes, kus kandvateks väärtusteks on õppimine ja areng ning kus koolirõõm ei ole vaid esimese klassi pärisosa. Kool peab õpetama teadmiste kõrval aktiivsust, loovust ja teistega arvestamist. Ennekõike peab kool aga andma motivatsiooni enese arendamiseks õpilasele valdkonnas, milles ta tugev on.
Bruno Bettelheim ütleb: „Kui me loodame elada mitte ainult hetkest hetkesse, vaid tõeliselt teadvustades oma eksistentsi, on meie suurim vajadus ja raskemini saavutatav eesmärk leida tähendus oma elule.“ Kas ei võiks see olla õppimine ja areng?

Valikutest valimistel

„Mina olen õige valik!“, näivad pildid naeratavast inimesest majaseinal või isegi prügikasti küljel ütlevat. Pealkirjad meedias: „Valmis tüüri haarama“ ja „Kindlalt paremal kursil“ viitavad juhtidele, kes teavad ja oskavad. Märkamatult tähtsustuvad valijate jaoks ilusad näod ja ilusad lubadused. Valimisreklaamide roosad prillid loovad glamuurse pildi neist, kes Olümposel on või sinna tahavad. Roosas valguses kipuvad kaduma mälestused eelmiste valimiste lubadustest. Valimisloosungid, näiteks „Uus algus!“ või „Sinu kindel võit!“ annavad lootust. Valimiskampaania on seekord üsna varakult peale hakanud. Meedia tähelepanu on vähemalt esialgu suunatud „nelja suure“ omavahelistele mõõduvõtmistele. Neile neljale ilmselt sobiks kui asi selliselt jätkuks. Reformierakonna ja Keskerakonna teineteisega hirmutamisetaktika kannaks ka seekord vilja ja Isamaaliit ja Sotsiaalerakond saaksid ka kindlalt midagi. Uute tegijate tugevad sõnumid lööks kogu „mängu“ segi. Seepärast võib oletada, et valitakse üsna üksmeelselt ühine taktika võidelda uute vastu. Esimesed märgid sellise taktika kohta on juba ilmnenud. Näiteks kui öeldakse: „Valige meid, mitte uusi, kuna noid valib niikuinii vähe inimesi ja teie hääled lähevad kaotsi (kantakse üle sellele, keda te ei taha). Sisuliselt soovitatakse teil näilise hoolitsusega teha oma teine valik. See soovitus on demagoogiline, sest kuni valimistejärgse päevani ei tea keegi, kes kui palju hääli saab. Taolise propagandaga püütakse uutest lahti saada.

Mida uutele ette on heidetud? Vahest enim seda, et neil polevat piisavalt tuntud nägusid ette näidata. Taoline väide toodab tahtmatult seisukohta, nagu ainult „tuntud näod“ oleksid arukad. Saab küsida kas tõesti kõik eesti arukad inimesed on parlamendierakondades ja mujal neid enam polegi? Valijate otsustamise motiivide üle arutledes võib arvatavalt olla tõesti hulk inimesi, kes on tajuvea „haloefekt“ küüsis. Viimane tähendab muuhulgas seda, et indiviid laiendab inimese võimekuse ühel alal võimekuseks ka teistel aladel, a` la „Kes on hea sportlane, on võimekas ka poliitikas“ jms. See võib mõne isiku suhtes küll õige olla, kuid kindlasti mitte kõigi puhul.

Valimiste eel on oluline analüüsida erakondade valimisprogramme mitte populistlike lubaduste põhjal, vaid selle põhjal, kuivõrd on need tõepoolest on suunatud Eesti inimeste heaolu parandamisse. Ilusate lubaduste kuulamiste juures võiks mõelda ka sellele, kas need või teised asjad, mis sulle poliitikas ei meeldi on ühele või teisele erakonnale omased. Pole mingit alust arvata, et erakond pärast valimisi kardinaalselt muutub. Mis sulle ei meeldi? Kas see, millise innuga on lubadusi antud, mis pärast valimisi on kadunud? Või see, kuidas poliitikud „troonile“ saades on kaotanud nägemisvõime muu riigi suhtes? Või see, kuidas pisikesed inimgrupid parteides - „tagatoad“ otsustavad teisi kaasamata asju, mis puudutavad kogu rahvast? Või see, kuidas võim aastate jooksul on mõnele sedasi pähe hakanud, et on öeldud: „Peale meie pole siin kedagi, kes teaks ja oskaks.“

Escarpit väljendab jutustuses „Literatron“ satiiriliselt poliitikast pettunute mõtteid: „Mida rohkem poliitika muutub, seda enam on ta üks ja sama. Ühed omad poisid, sulid ja semud kõik. ...Kõige targemad on veel need kõige rumalamad. Väikesed sulid ripuvad võllas, suured sõidavad tõllas. On vaja kõva kätt. ....Aga tappa saavad ikka samad.“ Kas oled ka ise nii mõelnud?

Krõlovi valmis istuvad oskamatud pillimehed uutele kohtadele, kuid muusika paremaks ei muutu. Kuidas meie orkester mängib? Üldjoontes on teada, millised valenoodid meil kontserdi ära rikuvad: kehvapoolsed palgad; väljarändamine; tervishoiu probleemid; piiri pidavus roheliste mehikest eest; ääremaad, kus elu välja sureb; omavalitsused, kes rahapuudusel ei saa teha, mida tarvis. Meie probleemideks on ka liigne tsentraliseeritus ja omavalitsuste politiseerumine. Kui ametikoht sõltub sellest, kas oled lojaalne erakonnale, olgu see Tallinnas või mujal, siis on asjad ikka valesti küll.  

On mõistlik arvata, et Eesti positiivne areng ei tulene mitte sellest kui palju meediast tuntud nägusid uues Riigikogus on, vaid sellest, kas uus Riigikogu hakkab tööle inimeste hüvanguks. Kas õpitakse koos õigeid noote mängima. Coudenhove-Kalergi poolt juba 1937. aastal kirjeldatud demokraatliku riigi idee „Riik on inimeste jaoks!“ võiks saada meie parlamendi erakondi ühendavaks tööprintsiibiks.  

Kokkuvõtlikult tahan öelda, et igast valijast sõltub, kas Tsernomõrdini surematuks saanud lause: „Tahtsime, et oleks parem, aga välja tuli nagu alati!“ kehtib pärast Riigikogu valimisi ka meie kohta.  

Heiki Krips

Eesti Vabaerakond