reede, 7. august 2015

Pagulased. Poolt ja vastu?

Pagulased. Poolt ja vastu?

Kui äärmusliku mõtteviisiga on eestlased? Hiljuti teatas mulle üks haritud noor inimene: „Enamik eestlastest on vähetolerantsed võõraste suhtes“. Kuigi antud lause on oma olemuselt liialdus (puuduvad korralikud arvamusuuringud), tekib küsimus: “On see tõesti nii?“
Mitmed pagulaste vastuvõtmise/mittevastuvõtmise teema käsitlused on viimase aja avalikes ja mitteavalikes aruteludes hakanud sarnanema peretüliga pisiasja pärast. Poolt ja vastu. Kas sa oled poolt? Rumal! Kas sa oled vastu? Rumal! Ratsionaalne analüüs on vähene, emotsionaalsus kasvab, süüdistatakse ja riieldakse. Kas sellist hüsteerilisevõitu pingete kruvimist pagulaste teema ümber on meile vaja kui ometi on palju olulisemaid probleeme millele mõelda, olgu see siis agressiivne naaber piiri taga või meie inimeste heaolu parandamine. Kohati tundub, et see kõik on kas tahtlikult või tahtmatult toimuv manipuleerimine inimestega. Siim Krusell kirjutab 10. juuli Postimehes: „Kui Euroopa Komisjon avalikustas plaani jagada pagulased liikmesriikide vahel, lahvatas Eesti avalikkuses senini kestev debatt. Debatis on vähem argumenteeritud arvamustevahetust, domineerivamad on sotsiaalmeedias ja kommentaariumites loogikavigade, pooltõdede ja demagoogiaga pikitud sõnavõtud“. Tõepoolest, argumenteeritust kohtab pagulaste üle käivates väitlustes harvemini kui seda võiks oodata. Miks siis?

Argumentatsiooni puudulikkuse põhjustest

Argumentide puudulikkus/puudumine debattides viitab mitmele võimalikule põhjusele. Riigivalitsuse poolt tuleva, põgenike teemat käsitleva info puhul oleks loomulik oodata põhjalikke mujal toimunu analüüse ja prognoose tuleviku suhtes. Kui seda ei ole, siis miks? Kas pole neid, kes saaksid taolise analüüsiga hakkama? Või on tegu poliitilise manipulatsiooniga, kus rahvale asjade olemuse selgitamise asemel eelistatakse emotsionaalseid hüüdlauseid a la „Me peame olema solidaarsed!“ või „Me peame hädalisi aitama!“ Tendents rahvale asju faktipõhiselt mitte selgitada on omane autoritaarsetele režiimidele ja autokraatlikele poliitikutele. Selles avaldub kõrkus alamate suhtes, kelle asi pole mõista, vaid kuuletuda. Jättes valitsejad kõrvale, näeme nii süvenematuse mustrit kui demagoogilisi väljaütlemisi mitmetes teistes sõnavõttudes. Enesekindlalt kasutatakse liialdusi stiilis a`la „Pagulaste vastuvõtmine on meie riigi hukk!“ Mõned ajad tagasi õpetas üks psühhoterapeut kursuse käigus, kuidas taoliste ekslike väidete puhul reageerida. Ta ütles: „Küsi endalt, on see tõesti nii? Kui sa asja üksipulgi rahulikult läbi analüüsid, siis enamasti mõistad, et tegemist on liialdusega.“ Liialdus, kui pettuse üks vorme, kuulub demagoogia valdkonda. Liialduste abil on demagoogid läbi aegade rahvast üles kihutanud. Nõukaaja lehed olid liialdusi täis. Liialdused on ohtlikumad kui seda võiks arvata. Nad on lihtsad ja kergesti mõistetavad. Nad liidavad. Näiteks loosungid „Kõik venelased on meie vaenlased!“ või „Kõik eestlased on fašistid!“ koondavad inimesi ühinema valeliku lipu alla. Liialdusi võidakse kasutada teadlikult ja siis on see tahtlik inimestega manipuleerimine, et neid tahtlikult üles kihutada või kogemata. Viimasel juhul on tegemist ebakompetentsusega. Kahetsusväärne on, kui ühiskonnale olulistes debattides võtavad sõna inimesed, kes hindavad oma kompetentsust antud vallas üle. „Nad isegi ei saa aru, millest nad aru ei saa.“ Näiteks ei mõista kirglik debateerija, et ta kasutab liialdusi, mis on pettuse üks liike või et ta kasutab „Argumentum ad hominem” nimelist demagoogiavõtet.
Nimetatud ilmingute tagant paistavad ühe eluka kõrvad ja see loom on „harituse ja eruditsiooni vähene tähtsustamine ühiskonnas“. Usutakse, et kui juba oskad rääkida ja tunned tähti, siis sellest piisab, et igas vallas avalikult sõna võtta. Mõtteviis, nagu eruditsioon oleks vaid mõnede veidrike pärisosa, lubab piinlikust tundmata rääkida seda, mis pähe tuleb.
Et inimesed oleksid vähem pettuse abil manipuleeritavad, tuleb neid harida. Argumenteerimisoskuse õpetamine võiks olla meie ülikoolide õppekavades. Kui paljudes ta seda on? Avalikke debatte analüüsides tuleks enam keskenduda faktipõhisusele ja viidata neis esinevale demagoogiale ja pooltõdedele. Vaatasin üht viimase Riigikogu valimiste saadet, mida stuudios kommenteerisid ajakirjanikud ja nägin hämmastusega, kuidas nad kiitsid ”valesid asju”. Kui osapooled olid saates üksteist tublisti demagoogiavõtetega tümitanud, siis kostus hinnanguna mitme ajakirjaniku suust tunnustust: ”Päris hästi pani ära!”

Väärtustele mängimine arukusele appelleerimise asemel

Kui jätta käesolevas küsimuses pool valimata, siis tundub argumenteerimata kirglikkus vahel isegi naljakana. Kuid naerda ei tohi. Ikkagi tõsine asi kui räägitakse meie rahvuse hukust ja arvukatest ohvritest või meie inimeste kaastundetusest ja kalkusest. Faktipõhise põhjendamise puudulikkus toob aga enesega tahtmatult kaasa sellise ilmingu nagu „väärtustel mängimine“. Mitmed uurijad on käsitlenud väärtuste motiveerivat mõju inimese käitumisele. Viimase paarikümne aasta mõjukamaks väärtusmudeliks, mille kaudu indiviidi väärtusi saab analüüsida, on Scwartz & Bilsky (1987) ja Scwartz, (1992) mudel. Annan lühiülevaate sellest oma raamatus Krips (2011), kust pärineb ka järgnev: „...väärtuste struktuursesse ringmudelisse kuulub kümme motivatsioonilist väärtustüüpi: Hedonism (lõbu, elu nautimine); Võim/jõud (sotsiaalne staatus ja prestiiz; kontroll teiste ja ressursside üle; rikkus); Saavutamine (isiklik edu läbi kompetentsuse vastavalt sotsiaalsetele standarditele); Stimulatsioon (põnevus; uudsus; väljakutsed); Enese juhtimine (iseseisvus nii mõtlemises kui tegutsemises; loovus; vabadus); Universaalsus (positiivsus; sallivus ja mõistmine inimkonna suhtes; sotsiaalne õiglus; võrdsus; rahu maailmas; looduse unikaalsus); Headus (teiste inimeste heaolu; abivalmidus ja ausus suhetes; andestavus); Konformsus (hoidumine mõtlematustest; kinni pidamine teiste sotsiaalsetest ootustest); Traditsioonid (respekt ja heakskiit kommetele ja traditsioonidele, mis valitsevad antud kultuuris või religioonis); Kaitstus (stabiilsus ja harmoonia  ühiskonnas, suhetes ja iseendas; kord).
Sellist mudelit aluseks võttes, saab vaadelda debattides kasutatavate väidete mõju inimestele. On üsna tõenäoline, et hüüdlaused stiilis „meie rahvus hävineb kui ...“ või „nad tapavad meid kõiki“ mõjuvad tugevalt inimestele, kelle väärtusstruktuuris on tähtsal kohal väärtused võim/jõud ja/või kaitstus. Inimene, kes hindab oluliseks võimu ja jõudu, kaldub omistama ka teistele sama suhtumist (omamoodi projektsioon) ja näeb vaenlasi ka seal kus neid pole. Inimene, kes tähtsustab kaitstust, ei taha muutusi, mis võivad ju ka ohtlikud olla.
Teistpidi on üleskutsed aidata hädalisi väga mõistlikud inimeste jaoks, kelle jaoks on headus kui praktiline teis(t)e aitamine väärtuseks, ning mõistlikud ka nende jaoks, kes hindavad oluliseks võrdsust ja õiglust maailmas (universaalsus). Taolise tähtsustamisega kaasneb enamasti ka uskumus, et ühiskonda ja inimkonda saab ja tuleb paremaks muuta.
Hedonistlike väärtuste domineerimine arvatakse olevat eriti omane teismelistele. Lõbu on tähtsam kui muu. Tavaliselt kaotavad sellises konkurentsis saavutamine ja enese juhtimine. Täiskasvanuks saades hedonistlike väärtuste tähtsus väheneb, kuid mõned inimesed jäävad „igavesteks lasteks“. Vahest on lausjoomise ja narkootikumide laialdase tarbimise põhjuseks see, et inimestel pole väärtusstruktuuris tähtsustunud näiteks saavutamine, enese juhtimine, headus või universaalsus. Võiksime mõelda, mis väärtused meie perekonnas, koolis ja ühiskonnas valitsevad. Kas väärtus, mida enim tähtsustatakse on näiteks võim/jõud, kus tugevam võtab kõik? Või on see headus, mida juba Aristoteles käsitles kui teisele suunatud head tegu? Kui oluliseks peetakse kodus, ühiskonnas haritust? Kuivõrd hinnatakse erinevusi kui positiivse mõju allikat, või levitatakse väärtusi, kus traditsioonilisele ühetaolisusele allutatakse kõik muu? Teisisõnu on need kõik küsimused väärtustest, mis muudavad meie ühiskonna kui indiviidide kogumi „väljast tulijatele“vastuvõtlikumaks või tõrjuvamaks.


Kuidas edasi?

Põgenike debatis osalejate arvamuste erisust on huvitav vaadelda lähtuvalt „arvajate“ vanuselisest koosseisust. Võin eksida, kuid mulle tundub, et eriti raevukas võõravastasus kostub vanemate „tegijate“ suust. Meediale parema juurdepääsu omavad eakamad, teatava autoriteedi saavutanud, aga samas sageli ka konservatiivsemad inimesed. Paljude elukogemus võõrvõimu (okupatsioon) all on neile õpetanud võõraste suhtes ettevaatlik olema. Seetõttu on hirmud, mis seotud tulevaste võimalike võõraste hädaohtlikkusega, kerged tekkima ja taolised liialdused nagu „laseme mõne moslemi sisse, hävitame Eesti“ langevad viljakale pinnale. Läbi aegade on räägitud sellest, et hirm tekitab vihkamist. Osa agressiivsusest, mis debattides ilmneb, tuleneb enesealalhoiu instinktist. Taolistesse hirmudesse ei tohi üleolevalt suhtuda. Inimesel on õigus oma hirme väljendada. Samas võib rahulik, teise poole arvamust arvestav argumenteeritud põhjendus aidata liialdavat mõtlemist vähendada. Tuleb arendada faktipõhist lähenemist nii poolt kui vastu seisukohtade põhjendamisel. Tasub tugineda neile, kes on nn. „võõraga“ tihedamalt kokku puutunud. Inimesed, kes on viibinud teistes kultuurides, on enamasti mõistnud, et inimlikkus (hoolivus ja teisega arvestamine) on omane kõigile inimestele rassist ja rahvusest sõltumata. Samas on igal pool ka enesekeskseid, agressiivseid, teistega mittearvestavaid inimesi ning nendega hakkama saamine on probleemiks igal pool. Meie pole selles mõttes paremad kui teised. Tuleb anda rohkem võimalusi noortele oma arvamust avaldada. Erinevalt vanemate inimeste teatavast konservatiivsusest ja jäikusest kalduvad noored olema avatumad ja sallivamad erisuste suhtes.
Pagulaste vastuvõtuga seonduv vajab rahulikku, mõlema seisukoha „poolt ja vastu“ argumentide läbitöötamist. Meil tuleb leida enesele kasulikud lahendused. Meil tuleb liigse emotsionaalsuseta prognoosida kui palju ja milliseid pagulasi meie ühiskond vastu saaks võtta. Analüüsides võimalikke tulevasi põgenikega seonduvaid ebameeldivusi, tuleb leida ennetavaid meetmeid nendega toimetulekuks. Tegevuste planeerimisel tuleb mõelda, mida tahame. Et pagulastest oleks meile kasu, et pagulased arvestaksid kohalike kultuuri ja kommetega, jms. Kui me neile asjadele ei mõtle ja tahame vaid odavamalt hakkama saada, loome enesele probleeme tulevikus. Arvan, et viga mida näiteks kindlasti teha ei tohi, on pagulaste ühte kohta kuhjamise kaudu nn. getode loomine. Sotsiaalpsühholoogia tarkuse järgi võib prognoosida, et grupinormid, mis sellistes uusasumites välja kujunevad, kipuvad kohaliku eluga vähe arvestama. Ka kohalikku keelt ei õpita niipalju kui võiks. Pagulaste laiali hajutamine tuleb küll kordades kallim, kuid annab neile parema võimaluse kohaliku eluoluga kohaneda. Pagulaste õpetamise pealt ei tohi kokku hoida. Kui nemad tunduvad kohalikele, vähereisinud inimestele vahel üsnagi veidrad, siis meie võime tunduda neile sama veidrad. Mäletan, kui 90-te aastate alguses koos kolleegiga koolitasime Eestisse saabunud ameerika rahukorpuslasi , siis nood ei jõudnud ära imestada kui imelike kommetega me eestlased küll oleme.
Meil tuleb enesele teadvustada, et väitlus pagulasteemal ei käi mitte selle üle kui palju kahju paarsada võõrast meile teha suudab, vaid selle üle, millist ühiskonda me enesele soovime. Kas soovime ainult eestlastele määratud, suletud ühiskonda? On see tänapäeval üldse võimalik? Maailm, ehk suurem osa sellest, on ju avatud.

Allikad:
Krips, H. (2011). Konfliktidest ja suhtlemisoskustest õpetamisel ja juhtimisel. Tartu. Atlex.

Schwartz, S. H., & Bilsky, W. (1987). Toward a universal psychological structure of human values. Journal of Personality and Social Psychology, 53(3), 550-562.

Schwartz, S. H. (1992). Universals in the content and structure of values: Theoretical advances and empirical tests in 20 countries. In M. P. Zanna (Ed.), Advances in experimental social psychology. San Diego CA: Academic Press.