Minu kirjutatud raamatud

SUHTLEMINE PROBLEEMSETE  ÕPILASTEGA
HEIKI KRIPS
PIRET SIIVELT
AILA RAJASALU

Selle raamatu eesmärk on rääkida lastest/õpilastest kes käituvad agressiivselt ja vanemate ning õpetajate õigest käitumisest nendega.
Kui sa lapsevanemana või õpetajana usud, et agressiivselt käituv laps/õpilane pole jäädavalt hukas ja et temast võib saada korralik inimene, siis soovitame sul seda raamatut uurida.

Selles raamatus räägitakse agressiivse käitumise tagamaadest: vanemate adekvaatse ja ebaadekvaatse käitumise mõjust, õpetajate suhtlemisviisidest taolise õpilasega ja klassi kui grupi mõjust taolisele õpilasele. Räägitakse suhtlemisest käitumishäiretega õpilastega. Raamatus räägitakse ka õpilaste ning õpetajate ekslikest uskumustest ning mõtetest. Räägitakse kehtestavast käitumisest, kui olulisest suhtlemisviisist korda rikkuva lapse/õpilasega. Oluline osa raamatust on pühendatud õpetaja juhtimiskäitumisele. Selles käsitletakse õpilaste rolle, õpetaja käitumist kirjeldavat juhtimisteemandi mudelit, klassi kui grupi arengufaase ning õpetaja soovitavaid juhtimisstiile neis. Räägitakse rühmatööst kui koostöö õpetamise meetodist. Õpetajal on tarvis tunda klassis kui sotsiaalses grupis toimuvat. Üksi, ilma klassi toeta, on õpetajal raske klassi „õiges suunas juhtida“. Kui õpetaja oskab klassi enesega koos töötama suunata, siis klass hoiab korda ja seisab õigete väärtuste eest.
Raamatus käsitletakse ka eesmärgistatud ennetustegevust õpilaste antisotsiaalse käitumise vähendamiseks kogu kooli kontekstis ja esitatakse konkreetseid soovitusi. Lisaks nimetatule on veel mitmeid teemasid, mis seonduvad probleemsete õpilastega ja õpetaja suhtlemisega.

Raamatu teoreetilise osa on kirjutanud pedagoogika doktor Heiki Krips, kes on kasutanud näidetena ka Avatud Ülikooli üliõpilaste poolt (kes töötavad õpetajana) kirjeldatud juhtumeid, mida ta on kogunud kümne aasta jooksul.
Praktilist õpetajatöö kogemust nii käitumisraskustega õpilaste erikoolis kui ka tavakoolis omavad Piret Siivelt ja Aila Rajasalu esitavad peatükkide järel oma mõtteid ja seisukohti ja räägivad oma kogemusest. Nende poolt läbi viidud õpilaste ning õpetajate küsitluste ja fookusgruppide tulemused on lisatud paljudele peatükkidele. Nad esitavad alapeatüki 6.5 Väärtuste õpiprojekt Kaagvere Erikoolis oktoober-detsember 2009. Ka raamatu viimane peatükk „Koolilood – mõtlemiseks ja analüüsiks“ kujutab endast Piret Siivelt ja Aila Rajasalu poolt kogutud lühilugusid õpilaste-õpetajate suhtlemisest.
Kõige selle tõttu on raamatus hulgaliselt illustreerivat materjali – näiteid, arvamusi, lugusid.
Usume, et käesolev raamat aitab sinul kui lapsevanemal või õpetajal paremini mõista sageli korda rikkuvate laste/õpilaste taolise käitumise sügavamaid põhjusi, et leidmaks sobivaid käitumisviise nendega toimetulekuks ja soodustamaks nende arengut positiivses suunas.

Heiki Krips
Tartus 2012

Kõne koostamise õpik

Raamat sellest kuidas koostada asjakohast kõnet ja kuidas seda esitada.
Heiki Krips
Atlex 2010


Igaühel võib esineda olukordi, kus on tarvis esineda sõnavõtuga. Teatav ettemõtlemine, mida rääkida, ning isegi eelseisva kõne üleskirjutamine ja selle ettekandmise harjutamine, on arukas kui tahame kõnega hästi hakkama saada.
Kõne koostamisel tuleb eelkõige arvestada oma tulevasi kuulajaid. Inimesed on ju erinevad. See, mis meeldib vanaisale, võib olla igav lapsele ja see mis tundub huvitav filoloogile võib olla igavavõitu ehitajale. Sellepärast tuleb enne kõne koostamisele asumist pisut mõelda neile inimestele kelle ette te astute. Milline on tulevase auditooriumi põhikoosseis? Kui vanad või noored nad on? Milliste huvidega nad võivad olla? Tuleb mõelda ka olukorrale kus te kõnet peate. Toimub eesseisev üritus õues või ruumis? Kui palju on kuulajaid? Kas teil tuleb kasutada mikrofoni? Tuleb enesele teadvustada ka see, mis liiki kõnega on tegemist, sest see määrab paljuski selle, millest ja kuidas hakkate rääkima. Pärast eeltoodule mõtlemist saad valida sobiva sõnastuse ja stiili. Saad valida sobilikud võtted, mis muudaksid sinu kõne kuulajale huvitavaks. Kui võrrelda kõne koostamist kujundlikult maja ehitamisega, siis ülalnimetatu arvestamine, kujutab endast tulevase maja vundamenti millele ehitatakse seinad, katus, põrand. Järgnevas raamatus antakse sulle juhiseid kuidas taolist „ehitist“ projekteerida, ehitada ja viimistleda.
Igaüks meist on kuulanud oma elu jooksul mitmeidki kõnesid ja vahest ka ise mõnega esinenud. Kui palju neist „ehitistest“ on aga olnud pilkupüüdvalt kaunid lossid ja kui paljud neist on olnud hallid korrusmajad või hoopis viletsad hütikesed? Miks vahel juhtub nii, et inimene, kes läheb kuulajate ette sooviga midagi olulist öelda, kutsub publikus esile vaid igavuse ja soovi: „...et see kõne kord ometi ära lõpeks“?
Üks põhjustest võib peituda selles, et inimesed kes kõnet ette valmistavad, ei tea kuidas oma kõnet huvitavaks muuta, ja tuginevad vaid oma varasematele kogemustele.
Sul tuleb näiteks mõne päeva pärast esineda kõnega. Sa võtad kirjutusvahendi ja hakkad oma mõtteid kirja panema. Mõtted mis sulle pähe tulevad on aga paratamatult seotud teatavate mälestustega sinu poolt varem kuuldud kõnedest. Kuigi paljud nendest on olnud sisutühjad ja emotsionaalselt väheütlevad või hoopis teemast mööda räägitud, ei mõtle sa hetkel sellele, mida tundsid neid kuulates ja kirjutad samasugust trafaretselt igavat teksti. Pääsemaks igavate kõnede „nõiaringist“ tuleb õppida selgeks põhimõtted kuidas huvitavat ja sisukat kõnet koostada.
Kõne koostamise kõrval on muidugi oluline ka see, kuidas seda tehniliselt õigesti esitada. Sellepärast on osa käesolevast raamatust pühendatud sellele kuidas kõnet ette kanda ja tuleb juttu ka sellisest esinemisoskuse praktilise poole küsimustest nagu esinemishirm.
Kõnede koostamist on peetud ikka raskeks ettevõtmiseks. Minu kümne aasta kogemused nende paarisaja üliõpilasega, kes on osalenud antud valdkonna kursustel, näitavad, et huvitava kõne koostamine võib olla lihtsam kui tavapäraselt arvatakse. Kui lähtuda teatud printsiipidest ning võtetest ning pisut harjutada, siis ei lase head tulemused end kaua oodata.
Selles raamatus on hulgaliselt näiteid, seoses millega avaldan sügavaimat tänu kõigile üliõpilastele aastatest 2001 – 2010, kes osalesid retoorika või esinemisoskuse kursustel.

KONFLIKTIDEST JA SUHTLEMISOSKUSTEST ÕPETAMISEL JA JUHTIMISEL

Heiki Krips

Teine, parandatud ja täiendatud trükk

Tartu 2011

Eessõna teisele täiendatud trükile

Suhtlemine on loomulik osa meie igapäevaelust. Meie suhtlemisest sõltub suuresti, kuidas me teistega läbi saame − millised on meie suhted kodus, tööl või tutvusringkonnas.

Head suhted muudavad meie elu rõõmsamaks. Elu ei ole nii pikk, et seda raisata lakkamatute tülide ja negatiivsete emotsioonide läbielamisele.

Õppides paremini suhtlema, avastame, et koos on parem kui üksinda. Õppides paremini suhtlema, avastame eneses võime raskustega hakkama saada. Õppides paremini suhtlema, õpime elama õnnelikumat elu.

Me elame vastuolude võrgustikus. Peale väliste konfliktide, mis tekivad seepärast, et inimestel on erinevad väärtused, vajadused, uskumused ja eesmärgid, on meil ka sisemised vastuolud – konfliktid iseendaga. Selle raamatu üheks eesmärgiks on aidata sul, austatud lugeja, mõista konfliktide kui vastuolude olemust.

Arusaamine sellest, mille tõttu konfliktid tekivad, aitab sul valida adekvaatsemaid käitumisviise. Selle raamatu teiseks eesmärgiks on anda sulle “vahendeid“ konfliktidega toimetulekuks, milleks on teadmised konfliktide lahendamisest, teadmised suhtlemistehnikate kasutamisest ja teadmised eneseanalüüsi kohta.

Eneseanalüüsi oskusest ja meie mõtlemise viisidest sõltub paljuski see, kuidas me elame: kas elame rõõmsat elu, milles on ka ebaõnnestumisi, kuid need ei domineeri meie üle, või elame elu, milles iga päev on raske ja vaevaline “võitlus“.

Eneseanalüüs aitab meil mõista, kas meie mõtted on ikka alati arukad. Indiviid, kes mõtleb: “Ta vihastas mu välja!“ või: “Tema pärast olen ma õnnetu!“, ei tule sageli selle peale, et taoline mõte on olemuselt vale. “Välja vihastad“ ennast ikka ise! Õnnetuks mõtled enese ikka ise.

Eneseanalüüsi oskus sisaldab suutlikkust omaemotsioone enesele teadvustada ning võimet mõelda oma mõtlemisest. Kõike seda käsitletakse siin raamatus.

Me ei ela üksinda. Igaüks meist kuulub mõnda inimeste ühendusse – gruppi −, olgu selleks siis perekond, töökollektiiv või sõpruskond. Iga grupp luuakse mingi eesmärgi täitmiseks ja grupid võivad areneda kas positiivses sihis, kui grupp täidab eesmärki, või negatiivses sihis, kui grupp eesmärki ei täida.

Kui sa oled juht, siis on selles raamatus käsitletu sulle vajalik, et mõista paremini gruppide arengut ja seda, kuidas neid tuleb vastavalt sellele juhtida. Kui sa oled õpetaja, siis on sulle kindlasti oluline õppida tundma kooliklassi kui grupi arengufaase ning õpetaja soovitatavaid tegevusi neis.

Raamatus räägitakse palju mitmesuguste suhtlemistehnikate kasutamisest, nagu näiteks vestluse juhtimise tehnikad või argumenteerimisoskus. Raamatus on palju näiteid, situatsioonikirjeldusi, harjutusi ja küsimusi mõtlemiseks.

Võrreldes esmatrükiga on käesolevas trükis mõningaid täiendusi. Juhtimise valdkonnas on lisatud juhtimisteemandi kui juhtimiskäitumise mudeli käsitlus. Lisatud on Handy-Harrisoni organisatsioonikultuuri mudel. Toodud on juhtimisstiilide analüüse ja näiteid, mida esmatrükis polnud. Lisatud on probleemilahendusmeetodi peatükk ja veel üht-teist.

Head lugemist!

Head kaasamõtlemist!

Tänuavaldus

Suur aitäh kõigile minu üliõpilastele aastatest 2000–2010. Suuresti just tänu teiemõttekäikudele ja situatsioonikirjeldustele on see raamat saanud selline, nagu see praegu on. Aitäh teile!

Heiki Krips

Veebruar 2011

Sisukord

Eessõna teisele täiendatud trükile 9

I. Konfliktid kui vastuolud 11

1.1. Konflikti mõistest 11

1.2. Välised konfliktid 13

1.2.1. Välistest konfliktidest nende ilmnemise viisi järgi 13

1.2.2. Välistest konfliktidest nende tekke põhjuste järgi 14

1.2.3. Väärtuskonfliktid 15

1.2.4. Vajaduste konfliktid 19

1.2.5. Õiguste konfliktid 24

1.2.6. Eesmärgikonfliktid 26

1.3. Sisekonfliktid 27

1.4. Konfliktide tekke põhjustest 30

II. Enesesse suhtumisest vastuolude kontekstis 33

2.1. Kognitiivne triaad 33

2.1.1. Indiviidi suhtumine iseendasse 34

2.1.2. Indiviidi suhtumine endasse ja teistesse 40

2.1.3. Indiviidi suhtumine oma tulevikku 45

III. Emotsioonidest 47

3.1. Emotsioonide olemusest 47

3.2. Emotsionaalsest intelligentsusest 49

3.3. Emotsioonide tekkest 54

IV. Refleksioon kui mõtlemine oma konfliktidest 63

4.1. Oma käitumisest ja tunnetest mõtlemine 63

4.2. Valed uskumused ehk indiviidi kognitiivsed vead 66

4.3. Ratsionaalsest mõtlemisest 70

V. Olulistest mõistetest ja teooriatest suhtlemise käsitelus 77

5.1. Suhtlemisoskust käsitlevatest mõistetest 77

5.1.1. Suhtlemiskompetentsuse mõistest 77

5.1.2. Suhtlemisoskuste mõistest 78

5.2. Suhtlemisoskuste omandamisest 81

5.2.1. Perekond laste suhtlemisoskuste arendajana 81

5.2.2. Suhtlemise õppimisest täiskasvanuna 84

5.2.3. Märksõnad, mis kuuluvad suhtlemisoskuse arendamise juurde 87

5.3. Manipuleerimine ja motiveerimine 90

5.4. Suhtlemistasandite teooria 96

5.5. Inimese tajumine inimese poolt ehk isikutaju 113

5.5.1. Mis on taju 113

5.5.2. Tajumine kui hindamine 115

5.5.3. Isikutaju seotus hoiakuga teise suhtes 116

5.5.4. Sisemiste standardite mõju tajumisele 117

VI. Suhtlemistehnikad 119

6.1. Psühholoogilise kontakti saamine 119

6.1.1. Mis on psühholoogiline kontakt 119

6.1.2. Mitteverbaalne suhtlemine ja psühholoogiline kontakt 120

6.1.3. Psühholoogiline kontakt ja suhtlemisakti etapid 129

6.2. Vestluse juhtimise tehnikad 132

6.2.1. Suhtlemispartnerist lähtuvad vestluse juhtimise tehnikad 133

6.2.2. Tähelepanelik kuulamine 133

6.2.3. Ümbersõnastamistehnikad 136

6.3. Endast lähtuvad vestluse juhtimise tehnikad 154

6.3.1. Suhtlemispartneri teadlik ignoreerimine 154

6.3.2. Küsimuste kasutamine vestluse juhtimisel 156

6.3.3. Argumenteerimine 159

6.3.3.1. Pooltargumenteerimine ja vastuargumenteerimine 162

6.3.3.2. Mittesoovitatavad võtted ja demagoogilised võtted 170

6.4. Kehtestamistehnikad 178

6.4.1. Kehtestamise mõistest 178

6.4.2. Alistuv ja agressiivne käitumine 180

6.4.3. Kehtestava käitumise printsiibid 183

6.4.4. Kehtestamistehnikad 185

VII. Grupid ja vastuolude ületamine nende juhtimisel 195

7.1. Grupi mõistest ja gruppide liigitustest 195

7.2. Juhtimisprotsessist 197

7.2.1. Juhtimisel tekkivatest vastuoludest 199

7.2.2. Juhtimiskäitumine 200

7.2.2.1. Käitumisviisidest korralduse andmisel, delegeerimisel ja

tagasiside andmisel 206

7.2.2.2. Juhtimisstiilidest 212

7.3. Grupi arenguprotsess – arengufaasid 218

7.3.1. Wilfred Bioni käsitlus 218

7.3.2. Grupi arengufaasid 221

7.3.3. Grupijuhi tegevus sõltuvalt grupi arengufaasist 223

7.3.3.1. Grupijuhi toimimisviisid kujunemisfaasis 223

7.3.3.2. Grupijuhi toimimisviisid konfliktifaasis 224

7.3.3.3. Grupijuhi toimimisviisid kohanemisfaasis 227

7.3.3.4. Grupijuhi toimimisviisid tööfaasis 228

7.3.4. Juhi toimimisviisid lühiajalise grupitöö juhtimisel 229

7.3.4.1. Rühmatöö õhkkond 229

7.3.4.2. Rühmatöö juhi tehnilised oskused 232

7.3.4.3. Otsustusviisidest grupis 236

7.4. Efektiivset otsustamist grupis takistavad tüüpvead 239

7.5. Normidest ja väärtustest grupis 241

VIII. Õpetaja suhtlemine 255

8.1. Õpetaja suhtlemisoskustest 255

8.1.1. Lähenemisviisidest õpetaja suhtlemisoskuste uurimisel 255

8.1.2. Õpetaja suhtlemisoskustest 259

8.1.3. Õpetaja esinemisoskus 271

8.1.4. Õpetaja suhtlemisest õpilaste juhtimisel 284

8.1.5. Kooliklassi kui grupi arengufaasid ja õpetaja tegevused neis 286

8.1.6. Nõustamisoskusest 306

8.2. Väärtustest koolis 316

8.3. Konfliktsituatsioonidest koolis 321

8.4. Pedagoogilise praktika õpetamislood 324

IX. Konfliktide lahendamisest 335

9.1. Väliste konfliktide lahendamise stiilidest 335

9.2. Läbirääkimised konfliktide (vastuolude) lahendamisel 337

9.3. Konfliktide vahendamine 345

9.4. Konfliktsituatsioonide näited ja harjutused 348

X. Probleemide lahendamisest 355

Kirjandus 363

Heiki Krips Suhtlemisoskustest õpetamisel ja juhtimisel (2003; 2005) TÜ kirjastus

-----------------------------------------------------------

Algupärase lastekirjanduse päev 14. aprill 2011

Tartu

Kai Karell

Kohanevad tekstid eesti laste- ja noortekirjanduses

Kohanemine kahe reaalsuse piiril

“ Mis kasu on raamatust, kui selles pole pilte ega vestlusi?”ütles Alice.

Lewis Carroll

Tuleb tõdeda, et lastele sellisest raamatust küll suuremat kasu ei ole. Seetõttu räägiksingi teile hoopis teistsugustest raamatutest. Raamatutest, mis vastaksid nii väikese lugeja kui ka kasvataja ootustele. Võtame järgnevaks pooltunniks arutlusse Heiki Kripsi lasteraamatud. Püüame mõtestada, kuidas aitavad tema sulest ilmunud neli teost lastel maailmaga kohaneda ning kuidas nad ise tänapäeva vallatu lapse ning kireva ühiskonnaga kohanevad. Ettekande rõhk on asetatud 2010. aastal ilmunud teosele „Thule päkapikk“. Sellele eelnevaid kahte ning ühte järgnevat teost piilume üsna põgusalt.

Esimesena ilmus muinasjutukogu „Sirelikaru lood“ 2001. aastal. Tegemist on ime- ning loomamuinasjuttude piirile jäävate lugudega, kus kõigis on peategelaseks roosat karva sirelikaru. Muinasjuttudele omaselt on varjatud didaktilisus põimunud seiklusliku sisu, fantaasia ning sõnaosava esitlusega.

Vastavalt muinasjutu traditsioonile on esitatud võitlus hea ja kurja vahel. Kurja võitmisel on sageli suur osa peategelase võluvõimetel. Aga et sündmuste käik ei oleks liiga lihtne, on autor sidunud sirelikaru võluvõime pingutusega. Nimelt suudab sirelikaru võluda vaid siis, kui on söönud võluvõimet sisaldavaid sireliõisi: nendeks on rohkem kui nelja õielehega õied. Ja nagu paljud lapsed teavad, on neid õisi, mida kutsutakse ’õnnedeks’, raske leida. Selles toeses on oskuslikult seotud rahvapärimus ning fantaasia. Ning, mis kõige tähtsam, väike lugeja saab teada, et head asjad ei sünni pingutuseta.

Sirelikaru meelistegevus on raamatute lugemine ning üle kõige armastab ta vanu raamatuid. Selle iseloomujoonega väljendab autor hoiakut raamatutesse ja lugemisse. Lugupidamisele ning armastusele raamatute vastu tuleks algus panna juba siis, kui laps veel täislausetes rääkida ei mõista ning kujundada sellest aegamisi lugemisharjumus. Kui meie sümpaatne Sirelikaru armastab lugeda, võime oodata, et laps võtab raamatukangelaselt eeskuju. Võime oodata, et laps kohaneb raamatute ja lugemisega.

Teose illustratsioonide autor on Esti Kittus. Pildid on väga värvilised, meeleolukad, haakuvad hästi tekstiga ning tõstavad raamatu kunstilist väärtust.

Muinasjutukogu „Loomade seiklused“ ilmus kaks aastat hiljem. Sellest leiame üheksa lugu. Erinevalt Sirelikaru lugudest puudub kogumikus keskne tegelane ning muinasjuttudes askeldavad päris tavaliste metsaloomade kõrval ka kuri nõid, haldjas, päkapikk ja teised salapärased olendid. Osad neist oskavad ka võluda.

Heiki Kripsile on omane eluliste teemade ning sotsiaalprobleemide käsitlemine. Muinaslood „Jänese auto“ ja „Karu hakkab korstnapühkijaks“ kõnelevad rahast ja töötamisest. Esimeses loos näeb jänes palju vaeva ja kogub raha, et osta endale ammu ihaldatud auto. Seda takistavad hunt, rebane ja karu, kes ise sugugi tööd ei viitsi teha, kuid autoga tahaks sõita küll. Loos „Karu hakkab korstnapühkijaks“ tekkivad sekeldused ei ole seotud karu laiskuse vaid teadmatusega. Teadmata midagi korstnapühkimisest, hakkab karu metsaelanikele pakkuma teenust ning lõhub nii jänese ahju ja puistab tahmaga üle põdra maja. Nii näeb väike lugeja vankumatut seost teadmiste, töötamise ja tulemuste vahel.

Sellegi kogumiku illustratsioonide autor on Esti Kittus. Erinevalt eelnevast teosest on pildid detailirohkemad, mis tõstab nende kunstiväärtust veelgi. Oluline on märkida, et kunstniku stiil ja omapärasus on kergesti märgatavad, ning kahe kogumiku illustratsioone on lihtne samastada autoriga.

„Thule Päkapikk“ on Heiki Kripsi kolmandana ilmunud lasteraamat. Tegemist on seiklusküllase ja fantastilistest elementidest ülekullatud kunstmuinasjutuga kangelaslikust pisipäkapikust Sissist ning tema sõpradest. See teos on fantaasiakirjanduses üsna omanäoline, võrreldes nii kodumaise kui maailma lastekirjanduse klassikaga.

Eesti fantaasiakirjanduses on sageli asetatud üleloomulike võimetega tegelane tegutsema reaalsesse maailma. Väga armastatud on lood elavatest mänguasjadest. Olgu ta siis õele sünnipäevaks meisterdatud nukk Sipsik või tuliuus kaisuloom Londiste. Osades lugudes tegutseb inimesega sarnane, kuid võimetelt või välimuselt erinev tegelane reaalses maailmas. Esmajoones meenuvad uskumatute posimisvõimetega Kunksmoor ning kolmeliikmeline seltskond enneolematuid mehikesi - Naksitralle.

Loomulikult leidub ka teoseid, kus sündmustik leiab aset väljamõeldud maailmas. Soovides rõhutada fantaasiakirjanduse aegumatust, piiluksin hetkeks maailmakirjandusse ning tõstaksin esile möödunud sajandi 50ndatel ilmunud „Narnia kroonikad“ (1950-1956) ning neist ligi 100 aastat varem ilmunud teose „Alice imedemaal“ (1865). Mõlemas neist satub meie maailma tegelane väljamõeldud maailma ning naaseb sealsete sündmuste lõppedes. Kahe maailma vaheline seos on õhkõrn ning seiklused fantaasiariigis annavad palju põnevat mõtteainet.

Vähem sage on pidev reisimine kahe maailma vahel ning see teebki „Thule päkapiku“ silmapaistvaks. Teose tegevustik leiab algselt aset Thule maailmas, kuid soovipaja ebakompetentse kasutamise tõttu satuvad sealsed neli elanikku inimeste maailma. Inimlaps Tommi rändab hiljem nendega kaasa Thulesse. Koos rännatakse veelkord kahe maailma vahel, et päästa Thule inimeste maailmast pärit merevaigust võlutilga abil. Teose lõpuks jõuab iga tegelane oma maailma tagasi.

Kahe maailma vaheline tugev seos peitub Tommi ema merevaigust kaelaehtes. Ilma selleta ei suudaks Thule elanikud päästa oma maailma Kavaldaja ning tema käsilaste mõjuvõimu alt. Side fantaasia ja reaalse maailma vahel toob teose koos kogu võlulisusega lugejale lähemale. Kasvab usk muinasjuttudesse ning võlukunsti võimalikkusesse.

Usk muinasjuttude imesse on „Thule päkapiku“ üheks keskseks teemaks. Me teame, miks lapsed muinasjutte vajavad ning naudivad. Samuti usuvad nad, et päkapikud on olemas, kuigi nad neid kunagi näinud ei ole. Laste usk imedesse on suur ning nad ei vajagi tõestusmaterjali. Kuid suureks kasvades kahaneb usk imedesse, meil on vaja asju näha või kuulda, et neid uskuda. Nii Tommi ema kui ka isa ei uskunud Tommi jutustusi seiklustest Thules koos uute sõpradega enne, kui olid näinud fotot tema kaaslastest. Ning ka vanaisa pidas veidrat neljaliikmelist seltskonda esmalt pätijõuguks, kuni nägi tõelist võlukunsti.

Clive Staples Lewis avab „Narnia kroonikate“ esimese osa „Lõvi, nõid ja riidekapp“ pühenduses muinasjuttude aegumatuse dilemma:

Minu kallis Lucy,

ma kirjutasin selle loo sulle. Kirjutamist alustades ei mõistnud ma veel, et tüdrukud kasvavad kiiremini kui raamatud. Juba nüüd oled sa liiga vana muinasjuttude jaoks, ja selleks ajaks, kui see raamat on köidetud, oled sa veel vanem. Kuid ühel päeval oled sa piisavalt vana, et hakata uuesti muinasjutte lugema. Siis võid sa võtta selle raamatu ülemiselt riiulilt, pühkida sellelt tolmu ning öelda, mida sa sellest arvad. Ma olen ilmselt liiga kurt, et kuulda, kuid ma olen jätkuvalt sinu kiindunud ristiisa.

Ehk on tõesti nii, et usk muinasjuttudesse läheb suureks saamise tuhinas hingesoppi peitu ning juba siis, kui enam suureks saamisega kiire ei ole, leiame üles enda sees peidus oleva „Thule päkapiku“ Tommi.

Tuleksin tagasi kahe maailma vahelise seiklemise juurde. Rändamine kahe üsnagi erineva maailma vahel eeldab nii tegelastelt kui ka lugejalt kohanemisvõimet. Thule on looduse maailm, mis tähendab, et võrreldes inimeste maailmaga on iseloomulikud tagasihoidlikumad teadmised tehnikast, matemaatikast ning materialismist. Thule elanikele on võõraks mõisted raha, televiisor, auto ning fotoaparaat. Kuid Thule on hoolimata tehnilisest mahajäämusest rikkam – neil on puhtam õhk, puhtama südamega elanikud, lopsakas loodus ning võlukunst.

Kohanemine kahes maailmas annab väikesele lugejale aimduse kultuurilistest eripäradest. Ehk et mujale reisides võime kohata palju asju, mida me veel ei tunne, ning hea õnne korral midagi tuttavat. Aga see tuttavgi võib olla teistmoodi. Tõsiasi, et nad seovad tehnikaimesid võlukunstiga, näitab et seigeldes teistel maadel ning teistes kultuurides mõtleme siiski oma kultuuri keskselt.

Selles teoses puudutatakse kultuuriliste erinevuste kõrval ka rahvusliku identiteedi temaatikat. Thule elanikke on mitut eri seltsi ning see on juba lugeja interpretatsiooni küsimus, kas ta leiab neis rahvuse. Kuid tolerantsus kui sallivus teineteise erinevuste suhtes on meie vahvale seltskonnale iseenesest mõistetav. Seltskonnas on nelja erineva seltsi liikmed – pispäkapikk Sissis, tassija Ret, jännis Jammi, päkapikk Torre ning lisaks veel ka üks inimlaps Tommi.

Thule heade elanike ja inimeste iseloomustamisel on mitmeski kohas rõhutatud silmade kuju, esimestel on need ilmekalt suured ja ümmargused, kuid inimestel piklikud ning üsna väikesed. Samuti on piklikud silmad Pahal ja Kavaldajal, kes on Thule kurjad tegelased. Seega võime järeldada, et inimestes on lõimunud Thule elanike voorused ja pahed. Ning just silmade kuju pärast ei usalda Thule elanikud inimesi, sest iial ei või peale vaadates ära arvata, milline on nende iseloom.

Nagu öeldud, on Thule elanikud kas head või kurjad. Kõige raskem on ära tunda just viimaseid, sest neil on võime võtta endale heade tegelaste kuju või muutuda sootuks nähtamatuks. Sageli õnnestub neil just sel viisil head ära petta. Kuid ometigi siis kui head kokku hoiavad ning üksmeelselt ja tarmukalt tegutsevad, võidavad nad kurja. Laps õpib, et mitte igaüks ei vääri kohest usaldust, see tuleb välja teenida. Pimesi usaldades võime ka pimesi petta saada.

Selleks, et raamat oleks hästi kohanev, võiks ta lapse kõrval kõnetada ka täiskasvanut ning peegeldada meid ümbritsevat ausal moel. Fantaasiakirjandus pakub siinkohal palju võimalusi. Alkoholism ning liigjoomine ei ole eesti ega ka maailma lastekirjanduses palju kõnet leidnud temaatika. Usun, et põhjus võib peituda raskustes teema sobiliku käsitlusviisi leidmises. Täiskasvanutele suunatud teostes võime kirjandusliku nauditavuse huvides kujutada alkoholismi irooniliselt või tragikoomiliselt. Need võtted ei ole kohased lastekirjandusele. Ausus ja otsekohesus on see, mida laps vajab. Nii autorile kui ka lugejale on mugavam rääkida sellistest probleemidest ausalt ja otsekoheselt, kuid asetades reaalne probleem välja mõeldud maailma.

Nii on kirjeldanud Heiki Krips, kuidas Thule maailma kaklejad keedavad taimedest jooki, mida nad nimetavad ülimaks veeks, üliveeks või lihtsalt üliks. Joogi tarvitamine teeb jooja alguses lõbusaks, seejärel mõistuse poolest nüriks. Kui ülit liiga palju tarbida, mida ka kaklejad alati tegid, langeb jooja meelemärkuseta maha ja järgmisel päeval on tal tohutu peavalu. Üli nimi inimeste maailmas on viin, ning selle tarvitamise kohta leidub mõttetarkus järgmistes ridades:

Tommi valas tilga ülit oma näpu peale ja nuusutas. „Ma tean, mis see on,“ ütles ta. „Meil on ka niisugune mürgine jook olemas. See on viin. Minu isa ütleb ikka, et need, kes seda palju joovad, on rumalad.“

Meie vapper seltskond korraldas kaklejatele üli võidujoomise, et päästa tassijate küla nende ülemvõimu alt. Tommi teadis, et tegemist on mürgise vedelikuga ning kahtles, kas on õige säärast võidujoomist korraldada. Kuid siiski otsustas seltskond, mõeldes rõhutud tassijatele, et jooming saab korraldatud. Sisuliselt ründasid tassijad iseennast omaenese relvadega ning alkoholi liigpruukimise tagajärg oli näha.

Sotsiaalse probleemina leiab käsitlust ka varastamine. Kui meie vapper seltskond saabub Thule maailmast inimeste maailma võlutilga järele, leiavad nad köögist Tommi vanemate asemel röövlid. Muinasjutule kohaselt seljatab hea kurja, kuid märkimisväärne on pisipäkapiku arutlus inimese loomupärase headuse üle.

Päkapikk nägi, kuidas pisike poiss lehvitas talle. Päkapikk lehvitas vastu ja mõtles, et see on väga sõbralik inimeste laps. Ta mõtles, et arvatavasti on kõigi maailmade lapsed head ja alles suureks kasvades saab mõnest paha, nagu see varas siin. Ja huvitav, kas ka varas oli väiksena hea olnud, ja kui oli, siis mis ta nii kurjaks muutis.

Imeliste tegelaste kõrval on loosse haaratud ka imeline ese – soovipada. See suudab rääkida, täidab soove ja näeb sündmusi ette. Paja leidmisega päkapikk Torre poolt algavad sündmused ja sekeldused. Sageli sünnivad sekeldused siis, kui keegi pajale soovi esitab, seda veidike valesti teeb ning seeläbi pajale võimaluse omavoliks jätab. Teose vältel õpib pisipäkapikk pada õigesti kasutama ning olukord laheneb. Siin peitub moraal – enne kui midagi soovida, tuleb hoolega mõelda, kuidas seda teha ja kas see on ikka see, mida vajame.

Soovipaja kasutamine viib meid olulise käitumismudeli õppimiseni – õppimine teistega arvestama sealjuures enda huvisid unustamata. Olulisel kohal on kokkulepete sõlmimine ja neist kinnipidamine. Tähtsaim sõlmitud kokkuleppeist on soovipaja kasutamisele eelnevalt teiste nõusoleku küsimine ning küsitule poolt või vastu hääletamine. Iseenesest on mõte hea, kuid nagu hääletamisel ikka, on keegi, kes ei mõista asja tõsidust. Näiteks hääletab tassija Ret alati poolt, sest arvab, et vastu hääletades võib ta pahandustesse sattuda. Siira poolehoiuta hääletamine on sama kahjulik kui mitte hääletamine ning seda mõistab ka väike lugeja.

Antud raamatule on iseloomulik kergesti loetav ning lapsemeelne keelekasutus. Ilmekad otsekõnelaused, mis on väga loomulikud ja lapselähedased, teevad muinasjutu ettelugemise ja kuulamise nauditavaks ning lihtsaks. Samuti on siin ka oluline märkida, et tegelaste meeleolud on välja toodud ning see aitab kaasa ettelugemise dramatiseerimisele.

Raamatut illustreerivad Kamille Saabre joonistatud mustvalged pildid, mis on ilmekad ja aitavad kaasa müstiliste tegelaste ettekujutamisele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on kõrge kunstiväärtusega fantaasiaküllase muinasjutuga, mis pakub lugejale põnevaid seiklusi ja väärtushoiakuid.

Oleme seni rääkinud kolmest raamatust. Loodan, et nõustute minuga, et need vastavad igati imedemaa Alice'i soovidele. Noore õpetaja vaatenurgast vaadatuna on nad kasulikud mitte ainult piltide ja vestluste pärast, vaid nad räägivad ka teemadel, millest ei räägita kunagi liiga palju ega piisavalt – sõprus, ausus, usaldus, headus, väärt elukombed, usk muinasjuttude imesse ning loomulikult ka armastus raamatute vastu.

Hetkeks veel mainime, et Tommi ja vahva seltskonna seiklused ei lõppe selle raamatu kaanega. Neile on möödunud aasta lõpus ilmund järg „Valged lagendikud“. Selles teoses ei piirdu seiklemine Thule ja inimeste maailmaga, rännatakse ka teistesse maailmadesse.

Võrreldes eelneva teosega on suurem rõhk asetatud autoriteetsusest rääkimisele. „Thule päkapikus“ on autoriteetidena kirjeldatud haldjaid, kes on selle suhtumise sügavate teadmistega välja teeninud. „Valged lagendikud“ räägivad võimust, näilisest autoriteetsusest ning võimu kuritarvitamisest hornide ning mohhide näol.

Käsitletavatest teemadest on oluline ära märkida tagakiusamist ning hirmuvalitsust. Nende all kannatav inimene või loom muutub umbusklikkuks kõigi ja kõige suhtes. Meile eelmisest raamatust tuttaval seltskonnal kulus palju aega, et mohhide poolt hirmuvalitsetud inimeste usaldus võita. Ehk mõistavad lugejad selle läbi maailmas toimuvat paremini.

Raamatutest kõneldu kokkuvõtteks – häid muinasjutte ei ole kunagi liiga palju. Ning tõsiasi, et kümmekond aastat tagasi ilmunud kogumikud on tänaseks jõudnud koolijütside lugemisvarasse, on väga rõõmustav.

„Thule päkapikk“ äratas minus selle Tommi, kes usub muinasjuttude imesse, kuid oli suureks saamise tuhinas hetkeks tukkuma jäänud. Ma pean tõdema, et see on üks vähestest raamtutest, mida olen korduvalt lugenud ning väsimatult ette lugenud oma väikestele, suurtele ja juba väga suurtele sõpradele.

Kõneldes „Thule päkapikust“, mainisin maailma lastekirjandusekirjanduse klassikast „Narnia kroonikaid“ ning teost „Alice imedemaal“. Mõlemad, ning eriti viimane, tekitavad küsimuse: milles peitub fantaasiakirjanduse fenomen? Teos, mille iga ulatub 150 aastani, leiab jätkuvalt lugejaid hoolimata kirjandusvoolude, ühiskonna ning laste huvide muutustest. Lewis Carroli teose näitel on õigus pidada fantaasiakirjandust juba oma olemuselt hästi kohanevaks. Ning seetõttu ennustan „Thule päkapikule“ samasugust tulevikku.