Agressiivsusest  - Venemaa

Saab tõstatada küsimuse sellest, kas tänu vägivalla rohkusele elus ja meedias (sõjad, televisioon, filmid jm.) on inimeste „keskmine“ empaatia vähenemas. Kui palju tuntakse reaalselt kaasa näiteks neile, keda Ukrainas pommitatakse? Kui vägivalda on palju, kas siis ei võeta seda pigem kui paratamatust, millest on targem kaastundeta „mööda vaadata“.

On huvitav mõelda, kas ja kui palju empaatia „kaob“ venemaalaste või võõrsil asuvate venelaste hulgas vene propaganda tõttu. Kui vaenlased demoniseeritakse,  näiteks nimetatakse ukrainlasi fašistideks, siis sellega püütakse kaotada kaastunne ukrainlaste vastu, keda tapetakse.

Fašismi on defineeritud kui juhikultust, militarismi ja rassismi propageerivat poliitilist voolu. Vaadates Venemaal toimuvat näeme selgelt nii juhikultust kui militarismi.

Rassismi ilminguid kui venelaste teistest rahvustest paremaks pidamist kohtab sagedasti vene propagandas, mis on suunatud nn. lähivälismaal elavatele venelastele. Venemaal oleks selline propaganda ohtlikumaid asju üldse, arvestades seda kui palju erinevaid rahvusi seal elab. Samas mäletan juba oma sõjaväe kogemusest (teenisin NSVL armees), et hoiak vene inimese üleolekule teistest oli juba siis selgelt olemas. Venelastest sõdurite jaoks olid kõige alamad Kesk-Aasiast pärit ajateenijad. Neid ja ka azerbaidzaane nimetati tsurkadeks. Sõna tsurka ei saa tõlkida, kuid selle tähendus on midagi alaväärtusliku ja lollaka taolist Päris palju oli venelasi, kes sellist vahet ei teinud ja kõik kes polnud venelased, olid tsurkad, mille leebem variant oli nenash (mitte meie oma). Ohvitseride hulgas esines päris mitmeid, kes baltikumist pärinevaid sõdureid kiitsid ja nimetasid neid teistest usaldusväärsemaks. See aga ei tähendanud põrmugi nende vene inimesega samaväärseks tunnistamist. Mäletan kui mind kui seersanti määrati karauuli (relvastatud vahtkond) ülemaks, kuhu reeglina määrati vaid ohvitsere. Major põhjendas seda kord nii, sa oled nagu sakslane - korralik ja sinu peale võib loota. Samas ütles ta otse välja, et kõik teie seal baltikumis olete nenashi.

Putini ideoloogid edastavad suurvene šovinismi ideed, mis annab võõrsil elavatele venelastele võimaluse mõelda end kohalikest suuremaks ja paremaks. Näiteks kirjutab Olga Andrejeva oma artiklis „Eesti haigus“ (Delfi Russki Reportjor tõlge) „Puškini ja Tolstoi, Ostap Benderi ja Sonka Kuldkäe, Gogoli ja Petrosjani, Tšehhovi ja Zadornovi keel – ühesõnaga kogu hiigelimpeeriumi suur ja võimas keel langeb tagaselja tagasihoidlike vaiksete eestlaste pähe... See on ebavõrdne võitlus! Eesti kirjandusklassik Anton Tammsaare, kellel „nelja köite jooksul üks känd välja juuritakse“ – no vabandage, pole Tolstoi.“

Emigrantide saatus kogu maailmas on selles mõttes sarnane, et nad satuvad teise kultuurikeskkonda ja neil tuleb seal kohaneda. Putini ideoloogia ütleb neile: „Ärge muretsege, meie toome vene riigi teie juurde!“ Novorossia idee on aga oma olemuselt pettust täis, kuna selles ei räägita, et igasugune anastamispoliitika kohtab vastupanu. Kui vastupanu osutavaid, oma vabaduse eest seisvaid inimesi nimetatakse vaenlasteks, fašistideks või tsurkadeks ja siia lisandub Suure Putini kultus ning Venemaa sõjalise võimsuse ülistamine, siis ongi loodud eeldused vene fašismi tekkeks. Kas tõesti on täide saamas loosungi – „Ein Volk, ein Reich, ein Führer! - vene variant?

Samas peaks praegu Ukrainas toimuv sõda oma ohvritega, pommitatud linnadega ja hukkunud tsiviilisikutega olema hoiatavaks märgiks, mida Novorossia alane soovmõtlemine endaga kaasa toob. Kas taolisest hoiatusest piisab?

On üks teema, millest Venemaast lähtuva agressiivsuse kasvuga seoses tahan rääkida. See on küsimus õiguskäsitluste võimalikust  erinevusest vene kultuuri-ruumis ja Lääne-Euroopas. Psühholoogiast on teada, et inimene muutub paremaks kui ta pärast halva teo kordasaatmist teadvustab enesele, et tegi valesti ja kahetseb. See aga, kes oma kurja tegu õigustab, paremaks ei muutu ja kipub sageli oma tegu kordama. Kas nimetatu kehtib ka ühiskonna kohta?

Saksamaal on fašism kui möödaniku väärtee ühiskonnas hukka mõistetud. Kui ma külastasin 90-te aastate alguses politseikooli Kielis, siis mind vapustas, kuidas ühes tunnis käsitleti agressiivse käitumise olemust. Kadetid joonistasid agressiooni ja rääkisid oma pildi lahti. Paljud pildid olid fašismiteemalised - kujutati haakristi või SS märki ja räägiti sinna juurde teise maailmasõja aegsetest fašistlikest kuritegudest ja süütundest.

Vene kultuuriruumis on stalinistlikud kuriteod senini avalikult hukka mõistmata. Veelgi enam, Putini režiim püüab Stalinit jälle ausse tõsta ja õigustab sellega miljonite tapmist. Ohvrite kannatuse ja valu peale sülitatakse. Vahest kõige tabavamalt esitab praeguse vene agressiivsust õigustava mõtteviisi juuri Thengiz Abuladze oma 1984. aasta filmis „Patukahetsus“. Filmis on vastastikku kaks ilmavaadet, kus üldinimlikkus ja headus jääb alla jõhkrale vägivallale. Abuladze esitab selles filmis sõnumi: Ühiskond ei muutu enne paremaks kui pole oma süüd teadvustanud ja kahetsenud, viidates sellele, et NSVL polnud stalinlikke kuritegusid hukka mõistnud. Muuseas, see film keelustati kohe peale esilinastust.