Millist narratiivi Eesti vajab?

Heiki Krips  TARTU

Võimule saamine ei tohiks olla eesmärk iseendas. Võim peaks olema vahend eesmärkide saavutamiseks. Mis tagab meie edu või jätkusuutlikkuse? Millist narratiivi Eesti vajab?

Kas meie tulevikuvisiooniks võiks olla tarkusepõhine Eesti

Tähtsamaid eesmärke, mida seada, võiks olla tegelik õppimise ja arengu väärtustamine ühiskonnas. Inglise poliitik Joseph Addison ütles juba 300 aastat tagasi tabavalt: „... haridus on kodus sõber, võõrsil tutvustaja, üksilduses lohutaja ja seltskonnas ehe. See taltsutab pahesid, on teejuhiks voorusele, annab vaimule ilu ja väge. Mis on inimene ilma selleta? Hiilgav ori, targutav metslane.“ Hiilgav ori või targutav metslane ei saa arugi, millest ta aru ei saa. Rumalus sünnitab rumalust juurde. Üks meie hädadest on alaharitus. Uuringutes on leitud, et meil ei jõua 12-14 protsenti noortest põhiharidusest kaugemale või ei saavuta isegi seda. Peale raskuse leida korralikku tööd, kaasneb koolihariduse puudulikkusega aga sageli ka alaharitus sotsiaalses plaanis: alkoholism, narkootikumid, agressiivsus.
Lasteaed ja algklassid on koht, kus laps omandab (kodu mõju kõrval) hoiakud, suhtumised ja esmased teadmised. Lasteaia õpetaja ja algklassi õpetaja mõju lapse arengule on tohutu. Siia valdkonda tuleb ressursse suunata! Lasteaia õpetajateks õppima peaksid tulema parimad. Kas praegune lasteaia õpetaja kesine palk on ahvatlev? Lasteaia abipersonali nutustest palkadest on isegi piinlik rääkida. Vaikimisi peetakse seda loomulikuks.
Kuidas saada õppima ka need, kelle kodudes õppimist millekski ei peeta? Kui ühiskonnas tarkust reaalselt ei väärtustata, ei aita ka õpetajate innustavad sõnad. Haritus/tarkus peab saama reaalselt tasustatud. Kui me seda praegu ei saa kõigile võimaldada, siis vähemalt suund peab sinnapoole olema.  Meie kõrgkoolid, kutsekoolid ja gümnaasiumid peavad hakkama andma parimat haridust, mis meil võimalik.
Skeem oleks ju lihtne. Parimad gümnasistid lähevad kõrgkooli ja sealt teadusesse, õppejõududeks ja tootmisse. Kas see aga nii on? Miskipärast peetakse loomulikuks ka meie ülikoolide õppejõudude tagasihoidlikke palku. Kas teadlaseks/õppejõuks minekuks on motiveeriv kui doktorikraadiga lektorid saavad alla Eesti keskmist palka. Kas see on tarkuse väärtustamine kui õpetajate õpetajad kipuvad vähem palka saama kui õpetajad koolis. Vaikimisi lepitakse ühiskonnas ka sellega, et meil on rida humanitaaralasid, kus kõrgharidus tähendab vaevu ots otsaga toimetulekut. Küsige näiteks muusikakooli õpetajalt, mis palka ta saab. Ometi on ta andekas ja aastaid õppinud.

Meie tee peaks olema nutikuse ja tarkuse tee. Millest alustada?
Alguseks tuleb välja öelda eesmärk „Eruditsioon ja haritus peavad saama järk-järgult paremini tasustatud. Alus- ja alghariduse kitsaskohtadele tuleb ausalt otsa vaadata. Kool tuleb muuta õpilasesõbralikuks. Me ei taha, et meie lapsi koolis kaasõpilaste poolt kiusatakse. Me ei taha, et meie lapsed kaotavad koolis huvi õppimise vastu. Lapsevanematena tahame, et meie lapsed õpiksid koolis edaspidi elus hakkama saamist, olgu see siis ainete tarkus või oskus teistega läbi saada. Me tahame, et nad tunneksid koolirõõmu. Selleks, et seda saavutada, tuleb seada konkreetsed eesmärgid. Tuleb luua igas koolis keskkond, kus hoolitakse üksteisest, kus valitseb täielik sallimatus igasuguse koolikiusamise suhtes, kus kandvateks väärtusteks on õppimine ja areng ning kus koolirõõm ei ole vaid esimese klassi pärisosa. Kool peab õpetama teadmiste kõrval aktiivsust, loovust ja teistega arvestamist. Ennekõike peab kool aga andma motivatsiooni enese arendamiseks õpilasele valdkonnas, milles ta tugev on.
Bruno Bettelheim ütleb: „Kui me loodame elada mitte ainult hetkest hetkesse, vaid tõeliselt teadvustades oma eksistentsi, on meie suurim vajadus ja raskemini saavutatav eesmärk leida tähendus oma elule.“ Kas ei võiks see olla õppimine ja areng?