Agressiivsusest meie elus

Üks: Agressiivsuse vajadusest

Agressiivsuse vajadust on defineeritud kui soovi teha teis(t)ele haiget ja seda nautida. Väga suure agressiivsuse vajadusega inimesed on sadistid ja kuigi neid on arvatavalt üldpopulatsioonis väga vähe, tundub massimeedia võimenduse tõttu ja selleteemaliste filmide leviku tõttu, et taolist kurjust on palju. Taoline värd (keel tõrgub sellise kohta sõna inimene kasutamast) otsib ohvrit, leiab selle ja teda piinates või tappes tunneb naudingut. Need on niinimetatud sarimõrvarid ja sarivägistajad. Totalitaarsetes riikides sobivad suure agressiivsuse vajadusega inimesed hästi salateenistuste või vanglate piinakambritesse piinajateks ja sinna nad ka leitakse. Solzhenitsõn oma dokumentaalraamatus „Gulagi arhipelaag“ kirjeldab hulgaliselt mehi ja naisi, kes kommunistlike ideede varjus mõnuga inimesi piinasid ja tapsid. Võib arvata, et iha tappa ja piinata on ka üks võimalik tõukejõud, miks inimene läheb võõrleegioni või sõtta, näiteks Süüriasse.

Keskmise agressiivsuse vajadusega inimest kohtab juba sagedamini. Sa võid temaga põrkuda näiteks oma kortermajas. Mõned aastad tagasi, paar päeva pärast uusaasta algust koputati minu uksele. Elan korrusmaja teisel korrusel. Kui ukse lahti tegin, siis tungis tuppa mees, minu alumine, naaber (me polnud varem kohtunud), kes sõna lausumata lõi mulle rusikaga näkku. Kui ma põrandalt üles tõusin, siis käratas ta vigases eesti keeles, et lõi mind, kuna ma olevat tema rõdu täis oksendanud. Pidasin teda hulluks ja kutsusin oma rõdu vaatama, mis oli puhta ja puutumatu lumega kaetud, nii et lausvõimatu oli sealt allapoole oksendada. Ta lahkus. Mõni nädal hiljem nägin aknast, kuidas ta üht teist naabrit sõimas ja lubas tollele edaspidi tappa anda. Sellise inimese elus on agressiivne käitumine toimetulekuviisina tähtsal kohal ja ta ei mõista, et võib ka teisiti. Tal on muide kolm väikest last ja naine ja ilmselt peab ta ise end korralikuks inimeseks. Kuigi saab ennast lohutada mõttega, et taolistel inimestel on tendents sattuda varem või hiljem vanglasse, mürgitavad sellised pätimoraaliga inimesed enne seda üsna pikalt teiste elu. Kus neid veel kohtab? Näiteks tänavakampades esineb tüüpiliselt vähema või suurema agressiivsusvajadusega noorukeid, kes naudivad teiste valu. Moldi andmisest räägitakse uhkustundega kui tugevuse märgist, kuid selle taga on peidus haiglane kannatuse nautimine. Paljud perevägivalla ohvriks langenud naised on kirjeldanud, millise mõnuga mees teda peksis. Arvan, et lugejal on tekkinud nüüd küsimus - millest tuleb inimese agressiivsuse vajadus? Sellest tuleb juttu edaspidi.

Tähtis on märkida, et mitte kõik inimesed, kes teistele liiga teevad, ei ole suure agressiivsuse vajadusega. Paljud teevad teisele halba lihtsalt mingite oma eesmärkide saavutamiseks ning kui teine seejuures kannatab, siis „käib see asja juurde“. Ühe tunnuse poolest on sellised inimesed kindlasti sarnased – neil puudub või on minimaalne empaatia. Empaatia on ühtpidi inimese võime tajuda teise tundeid talle emotsionaalselt kaasa elades ja teistpidi võime asetada end mõttes teise olukorda (järgneb).

Kaks: Agressiivsuse määratlustest

Laialt levinud definitsioon ütleb, et agressiivsus on teise isiku tahtlik kahjustamine või haavamine. On liigitusi (Fromm, 1973), kus ka tahtmatu teisele liiga tegemine kuulub agressiivsuse mõiste alla. Erich Fromm räägib raamatus “Inimese destruktiivsuse anatoomia” tahtmatust agressiivsusest, kaitseagressiivsusest, konformsest agressiivsusest ja kuritahtlikust agressiivsusest.

Tahtmatu agressiivsus on juhuslikult teisele liiga tegemine. Joostakse teisele otsa või lõhutakse kogemata teise asi jmt. Siis palutakse vabandust või ei tehta seda hea lastetoa puudumisel. Eriti juhtub lastel, et teisele tehakse mängu käigus kogemata liiga.

Kaitseagressiivsuse eesmärgiks pole purustada, vaid säilitada (elu, vabadust, tervist, vara). Kaitseagressiivsus on käitumisviis, kus püütakse teist kahjustada, et too ei saaks ohustamist jätkata. Kaitseagressiivsuse piirid on seaduses määratletud ja eri riikides on need erinevad. Kui näiteks USA- s on reeglina kodu puutumatu ja püha ning kodu kaitseks (näiteks keegi ronib öösel aknast sisse) võib kasutada ka surmavat jõudu, siis meil on asi teisiti. Võrreldakse ründaja relva kaitsja relvaga ja termin hädakaitse piiride ületamine võib hoopis kodu kaitsja süüpinki viia. Räägitakse kaitseagressiivsusest kui reageerimisest kas otsese või oletatava ohu puhul. Kui otsese ohu puhul (näiteks kallaletung) reageeritakse kohe, siis oletatava ohu puhul hinnatakse situatsiooni, st võetakse vastu otsus, kui potentsiaalselt ohtlik oletatav ründaja on, millele järgneb kas kaitseagressiivne tegutsemine või mitte. Teoreetiliselt on asi seega lihtne. Kui aga sinu magamistoas seisab öösel võõras inimene, siis kui palju on sinus ratsionaalset analüüsijat.

Konformne agressiivsus tähendab agressiivset käitumist, mis toimub tänu teiste mõjule. Konformne inimene teeb seda, mida ta arvab, et teised temalt ootavad. Konformne agressiivsus on omane inimestele hierarhilistes sotsiaalsetes süsteemides, kus kuulekus on väärtus ja vastuhakk patt. Sõdur, kes tapab käsu peale, teeb seda kuulekusest. Abraham oli kuulekalt valmis ohverdama oma poja. Kamba ootusi tajudes (vahel taolisi ootusi polegi) võib nooruk kedagi peksta, kusjuures ise üksinda ta seda ei teeks.

Kuritahtlik agressiivsus on teis(t)e tahtlik kahjustamine. Sellega võib kaasneda ka rahulolutunne (teise valu nautimine) kui inimesel on agressioonivajadus. Kuritahtlik agressiivsus võib olla spontaanne või ettekavatsetud. Fromm ütleb, et taoline agressiivsus on omane inimestele, kes pole sotsiaalselt küpsed.

Kommenteerides eelpooltoodut tuleb rõhutada sagedasti esinevat agressiivse käitumise põhjuste varjatust. Näiteks kui koolis lapsed vahetunnil mängivad ja keegi saab natuke või palju haiget, siis võib tegu olla kellegi tahtmatu agressiivsusega. Samas on üsna sagedane, et teiste kiusajad on üsna osavad, näiliselt süütut mängu etendades, teisele meelega haiget tegema. Vähemasti kaks inimest - kiusaja ja kiusatav, saavad hästi aru, mis tegelikult toimub. Mitmed õpetajad võivad aga olla tõesti „pimedad“ koolikiusamise suhtes ja sellel võib olla uuringute tulemusena mitmeid põhjusi:

·         ebaadekvaatne hoiak: „Mis see ka ära ei ole, lapsed ikka narrivad

üksteist ja tõuklevad”!

·         soovimatus sekkuda oma ebakompetentsuse tõttu: „Ma ei tea, kuidas

käituda ja mida teha”.

·         uskumus, et sekkumine asja ei paranda: „Ma ei suuda siin niikuinii

midagi ära teha”.

·          soovimatus oma elu raskemaks teha: „Mul niigi palju tööd”.

Esineb mitmeid uuringuid, mis näitavad, et õpetajakoolituses valmistatakse õpetajaid ebapiisavalt ette koolivägivalla ja sealhulgas koolikiusamisega tegelemiseks. Viimane on kivi ka meie õpetajakoolituse kapsaaeda.

Ka tänapäeva sportmängudes jookseb üsna õhuke piir tahmatu ja kuritahtliku agressiivsuse vahel. Kui üks jalgpallur teist mänguväljakul õlast hammustab, siis on selge, et kogemata see ei juhtunud. Üsna sagedased teist mängijat tabavad pealöögid (koos palli järele õhku hüppamisel) tunduvad vahel üsnagi tahtlikud.

Kättemaksu planeerimine ja täideviimine näitab selgelt inimese isiksuse kõverust. Sõna vihkamine iseloomustab taolise inimese elu. Lapsikutes seebiseriaalides näeb seda sageli. On oluline rõhutada, et vihkamine pole emotsioon, vihkamine on hoiak, mis tähendab soovi, et teisel halvasti läheks. Inimene, kes eneses vihkamist „ülal hoiab“ rikub pidevalt oma elu, kandes endas halbu mõtteid. Selline mõtlemine muudab inimest halvemaks ja õnnetumaks, ilma et ta ise sellest aru saaks.

Küsimus lugejale: Kas Tootsi ahjuroobi kasutamise viis oli Frommi mõisteid kasutades kaitseagressiivsus, konformne agressiivsus või kuritahtlik agressiivsus.

Situatsioon:  Ema pahandab oma väikese lapsega. „Miks sa nii tegid?“ Laps jookseb nuttes eest ära. Ema tema järel, jätkates lapse peale karjumist. Laps nutab ja trambib jalgu. Ema kükitab ja võtab lapse õlast kinni. Laps püüab vabaks saada ja hakkab kätega vehkima. Ta tabab ema silma. Ema vihastab ja tutistab last. Küsimus: Milliseid agressiivsuse liike märkasid?

Kaudne agressiivsus, varjatud agressiivus ja otsene agressiivsus

Agressiivsuse liigitusi on teisigi. Sotsiaalsete suhete kontekstis räägitakse kaudsest agressiivsusest, varjatud agressiivsusest ja vahetust/otsesest agressiivsusest.

Kaudne agressiivsus võib olla näiteks inimese ignoreerimine stiilis „Me ei võta sind kampa“. Töökollektiivis ei kutsuta teda koosviibimistele. Temaga ei räägita enam kui hädapärast vajalik. Taoline käitumine grupi poolt võib olla inimesele, keda ignoreeritakse, väga valus. Inimesele antakse taoliselt mõista: „Sa ei meeldi meile!“ Lapsed võivad selle ka otse välja öelda: „Mine ära, me ei mängi sinuga!“ Omaette teema kaudse agressiivsuse juures on teise sundimine millekski ähvarduste kaudu suhted katkestada. See on levinud manipuleerimise viis nii lastel kui täiskasvanutel: „Kui sa .....ei tee, siis ma sinu sõber enam ei ole!“ või „Kui sa... ei..., siis ma jätan su maha!“

Varjatud agressiivsuse puhul jääb inimene, kes teisele halba teeb, ohvrile varjatuks. Kuulujutu autorit ei õnnestu enamasti tuvastada. Ka internetis levivad rünnakud on varjatud.

Vahetu/otsene agressiivsus on teis(t)e verbaalne ja/või füüsiline ründamine. Verbaalne ründamine on teis(t)e mõnitamine, sõimamine, sildistamine (solvav nimetamine) jms. See on ka löömise või peksu või millegi muu halvaga ähvardamine. Füüsiline agressiivsus on löömine, peksmine, tõukamine, togimine jms.

Allikad:

-          Krips, H. (2010; 2011) Konfliktidest ja suhtlemisoskustest õpetamisel ja juhtimisel. Atlex.

-          Krips. H., Siivelt, P., Rajasalu, A. (2012). Suhtlemine probleemsete õpilastega. Atlex.

Kolm: Agressiivsusest maailmas - Venemaa

Saab tõstatada küsimuse sellest, kas tänu vägivalla rohkusele elus ja meedias (sõjad, televisioon, filmid jm.) on inimeste „keskmine“ empaatia vähenemas. Kui palju tuntakse reaalselt kaasa näiteks neile, keda Ukrainas pommitatakse? Kui vägivalda on palju, kas siis ei võeta seda pigem kui paratamatust, millest on targem kaastundeta „mööda vaadata“.

On huvitav mõelda, kas ja kui palju empaatia „kaob“ venemaalaste või võõrsil asuvate venelaste hulgas vene propaganda tõttu. Kui vaenlased demoniseeritakse,  näiteks nimetatakse ukrainlasi fašistideks, siis sellega püütakse kaotada kaastunne ukrainlaste vastu, keda tapetakse.

Fašismi on defineeritud kui juhikultust, militarismi ja rassismi propageerivat poliitilist voolu. Vaadates Venemaal toimuvat näeme selgelt nii juhikultust kui militarismi.

Rassismi ilminguid kui venelaste teistest rahvustest paremaks pidamist kohtab sagedasti vene propagandas, mis on suunatud nn. lähivälismaal elavatele venelastele. Venemaal oleks selline propaganda ohtlikumaid asju üldse, arvestades seda kui palju erinevaid rahvusi seal elab. Samas mäletan juba oma sõjaväe kogemusest (teenisin NSVL armees), et hoiak vene inimese üleolekule teistest oli juba siis selgelt olemas. Venelastest sõdurite jaoks olid kõige alamad Kesk-Aasiast pärit ajateenijad. Neid ja ka azerbaidzaane nimetati tsurkadeks. Sõna tsurka ei saa tõlkida, kuid selle tähendus on midagi alaväärtusliku ja lollaka taolist Päris palju oli venelasi, kes sellist vahet ei teinud ja kõik kes polnud venelased, olid tsurkad, mille leebem variant oli nenash (mitte meie oma). Ohvitseride hulgas esines päris mitmeid, kes baltikumist pärinevaid sõdureid kiitsid ja nimetasid neid teistest usaldusväärsemaks. See aga ei tähendanud põrmugi nende vene inimesega samaväärseks tunnistamist. Mäletan kui mind kui seersanti määrati karauuli (relvastatud vahtkond) ülemaks, kuhu reeglina määrati vaid ohvitsere. Major põhjendas seda kord nii, sa oled nagu sakslane - korralik ja sinu peale võib loota. Samas ütles ta otse välja, et kõik teie seal baltikumis olete nenashi.

Putini ideoloogid edastavad suurvene šovinismi ideed, mis annab võõrsil elavatele venelastele võimaluse mõelda end kohalikest suuremaks ja paremaks. Näiteks kirjutab Olga Andrejeva oma artiklis „Eesti haigus“ (Delfi Russki Reportjor tõlge) „Puškini ja Tolstoi, Ostap Benderi ja Sonka Kuldkäe, Gogoli ja Petrosjani, Tšehhovi ja Zadornovi keel – ühesõnaga kogu hiigelimpeeriumi suur ja võimas keel langeb tagaselja tagasihoidlike vaiksete eestlaste pähe... See on ebavõrdne võitlus! Eesti kirjandusklassik Anton Tammsaare, kellel „nelja köite jooksul üks känd välja juuritakse“ – no vabandage, pole Tolstoi.“

Emigrantide saatus kogu maailmas on selles mõttes sarnane, et nad satuvad teise kultuurikeskkonda ja neil tuleb seal kohaneda. Putini ideoloogia ütleb neile: „Ärge muretsege, meie toome vene riigi teie juurde!“ Novorossia idee on aga oma olemuselt pettust täis, kuna selles ei räägita, et igasugune anastamispoliitika kohtab vastupanu. Kui vastupanu osutavaid, oma vabaduse eest seisvaid inimesi nimetatakse vaenlasteks, fašistideks või tsurkadeks ja siia lisandub Suure Putini kultus ning Venemaa sõjalise võimsuse ülistamine, siis ongi loodud eeldused vene fašismi tekkeks. Kas tõesti on täide saamas loosungi – „Ein Volk, ein Reich, ein Führer! - vene variant?

Samas peaks praegu Ukrainas toimuv sõda oma ohvritega, pommitatud linnadega ja hukkunud tsiviilisikutega olema hoiatavaks märgiks, mida Novorossia alane soovmõtlemine endaga kaasa toob. Kas taolisest hoiatusest piisab?

On üks teema, millest Venemaast lähtuva agressiivsuse kasvuga seoses tahan rääkida. See on küsimus õiguskäsitluste võimalikust  erinevusest vene kultuuri-ruumis ja Lääne-Euroopas. Psühholoogiast on teada, et inimene muutub paremaks kui ta pärast halva teo kordasaatmist teadvustab enesele, et tegi valesti ja kahetseb. See aga, kes oma kurja tegu õigustab, paremaks ei muutu ja kipub sageli oma tegu kordama. Kas nimetatu kehtib ka ühiskonna kohta?

Saksamaal on fašism kui möödaniku väärtee ühiskonnas hukka mõistetud. Kui ma külastasin 90-te aastate alguses politseikooli Kielis, siis mind vapustas, kuidas ühes tunnis käsitleti agressiivse käitumise olemust. Kadetid joonistasid agressiooni ja rääkisid oma pildi lahti. Paljud pildid olid fašismiteemalised - kujutati haakristi või SS märki ja räägiti sinna juurde teise maailmasõja aegsetest fašistlikest kuritegudest ja süütundest.

Vene kultuuriruumis on stalinistlikud kuriteod senini avalikult hukka mõistmata. Veelgi enam, Putini režiim püüab Stalinit jälle ausse tõsta ja õigustab sellega miljonite tapmist. Ohvrite kannatuse ja valu peale sülitatakse. Vahest kõige tabavamalt esitab praeguse vene agressiivsust õigustava mõtteviisi juuri Thengiz Abuladze oma 1984. aasta filmis „Patukahetsus“. Filmis on vastastikku kaks ilmavaadet, kus üldinimlikkus ja headus jääb alla jõhkrale vägivallale. Abuladze esitab selles filmis sõnumi: Ühiskond ei muutu enne paremaks kui pole oma süüd teadvustanud ja kahetsenud, viidates sellele, et NSVL polnud stalinlikke kuritegusid hukka mõistnud. Muuseas, see film keelustati kohe peale esilinastust.

(Järgneb)