Avaldatud artiklid

Eduka Eesti arvamuskonkursi artikkel: Eesti edu võti: kaasav juhtimine.


Ilmunud 24-l oktoobril 2014. ajalehes „Äripäev“ 

„Kust leida juhid, kes lahendavad meie probleemid?“ on vale küsimus, millele otsitakse õiget vastust. Hariduse juhtimise lektori Heiki Kripsi meelest on õige küsimus: „Kuidas kaasata inimesi meie ees seisvate eesmärkide saavutamisse?“


Eesti edu võti: kaasav juhtimine


Eesti riigi sünnipäevadel ja laulupidudel tunneme, et eestlane olla on uhke ja hää. Usume Eesti eduloosse. Muul ajal oleme töökad, kuid murelikud. Palgad kipuvad väikesed olema. Valimistel kõhkleme, keda valida. Teame, need kes valituks saavad, muutuvad riigimeesteks, kelle pilk väljaspool pealinna hästi ulatuda ei taha. Paljud neist saavad tasuva koha ettevõtete nõukogudes. Paljud meist lähevad võõrsile tööle. Kohalejääjatest vaatavad mõned igatsevalt ülespoole kas ehk hakkab mõnel valitsejal rahvast kahju. Paljud kahtlevad Eesti eduloos, arvates, et see on müüt.
Muinasjuttudes on üks kangelane see, kes asjad korda ajab ja kuningriigi pärib. Mittevabadel rahvastel esineb ikka irratsionaalset uskumust tugevasse juhti, kes teab, oskab ja päästab. Idapoolses naaberriigis on sellised uskumused reaalsus. Jälgides meie meedias esinevaid kommentaare, kus riigi hüpoteetiline edu seatakse otsesesse sõltuvusse üksikute väljapaistvate isikute tegevusest, tundub, et oleme komistamas autokraatliku mõtteviisi reha otsa. On üsna kummastav lugeda arutlusi selle üle, kas see või too erakond on ikka hea kuna tal pole mõnda piisavalt tuntud inimest „tipus ette näidata“. Taoline isikukummardamine oleks ehk mõistetav kui juhtideks saaksid andekad üliinimesed. Ühe mehe kultus tähendab juhtimisteooriates autokraatliku juhtimismudeli kummardamist.
Autoritaarselt juhitud erakonnas, vallas, koolis jm. liigub käsk ülalt alla ning olulisim märksõna on seal kuulekus. Kas usutakse tõesti, et kuulekus on Eesti eduloo võti? „Tark mees taskus“ on eesti muinasjutt, mis kujutab metafoorselt tarkuse edasiviivat jõudu. Targaks meheks taskus peaksid meile olema töötajad, teadlased ning muidu nutikad inimesed. Kas meie targad juhid teiste tarkust tahavad, kui nad on pärit autoritaarsest ühiskonnast, koolist, kodust ja on harjunud enesekeskselt vaid oma tarkusesse uskuma? Demokraatlik juhtimisstiil tähendab kuulamist, arvestamist, initsiatiivi soodustamist ja eelkõige kaasamist. Juhtimisõpikutes kirjeldatakse demokraatliku juhtimisstiili eeliseid autokraatliku ees: parem kvaliteet, kõrgem töömotivatsioon, rohkem originaalseid lahendusi, parem sisekliima. On võõrastav kui lasteaeda või kooli juhitakse autokraatlikult. Sama võõrastav on kui ülikool, mida ikka on peetud vaba mõtteviisi kandjaks, läheb juhtimises autokraatlikkuse teed. Tahaks hüüda retooriliselt: „Midagi on mäda Taani riigis“.
Autokraatliku võimupüramiidi korral juhib riiki mõne tipusolija tarkus. Demokraatliku juhtimismudeli korral püütakse kasutada nii juhtijate kui allpool olijate tarkust. Autokraatlik mõtteviis kaldub nägema eesmärgina võimu. Demokraatlik mõtteviis näeb võimus vahendit eesmärkide saavutamiseks. Kui näiteks erakonna juhtide jaoks on olulisim saada võimu kaudu hüvesid, siis kaasneb sellega tüüpiliselt autokraatlik juhtimismudel, kus allpool olijad „teavad oma kohta“. Demokraatlik/kaasav juhtimismudel püüab anda võrdseid võimalusi kõigile, kel pädevusi ja andekust. Abraham Lincoln`i sõnad - valitsus rahva hulgast, rahva poolt, rahva jaoks – ütlevad meile, et meie peamine eesmärk on meie rahva heaolu. Arvan, et demokraatlik/kaasav juhtimine aitab seda eesmärki paremini saavutada kui autoritaarne. Autokraatliku mõtteviisi kandja ütleb: „Ei saa kohe! Meil pole raha, seepärast kannatage kuni mina loon teile tuleviku.“ Sellise mõtteviisi kandja kaldub tarka meest taskus umbusaldama uskudes sisimas: „Rahvas ei tea noist asjust midagi!“ Rahvakogu ettepanekute sumbumine Riigikogus võib olla hoiatavaks märgiks Eesti eduloo stagnatsioonist autokraatliku mõtteviisi tõttu. Demokraatliku mõtteviisi kandja ütleb: „Mõelgem koos, kuidas... ja teeme. Mõelgem innovaatiliselt. Kui nii ei saa, siis kuidas saab?“ Sellise mõtteviisi kandja usub, et jalgratast pole vaja uuesti leiutada. Nii teadlastel kui praktikutest asjatundjatel on palju teadmisi ja ideid, mida kasutada.

Jaapanlased ütlevad: „Tuleb leida õige küsimus ja sellele anda õige vastus, selle asemel, et püüda anda valele küsimusele õiget vastust.“ Tundub, et vale küsimus, millele meil õiget vastust otsitakse on: „Kust leida juhid, kes lahendavad meie probleemid?“ Arvan, et õige küsimus on: „Kuidas kaasata inimesi meie ees seisvate eesmärkide saavutamisse?“ Arvan, et meil tuleb demokraatliku juhtimismudeli kaudu tähtsustada nii loovust ja initsiatiivi töökohtadel kui kodanikualgatust valdades ja külades. Nii aitab tark mees taskus meid Eesti eduloo müüdi reaalsuseks muuta!



Kuidas aru saada, et Putini nõunik valetab?

18/11/2014, Delfi

Ajal, mil valetamisest on naaberriigis saanud inimeste mõjutamise vahend ja kui need valed on jõudnud ka meie sekka, tuleb rohkem rääkida ka sellest, kuidas säherdust pettust ja manipulatsiooni ära tunda.  Mis paneb meid uskuma, et räägitu on õige? Juba Platonist saadik on veenvuse allikana nähtud sisukust, emotsionaalset mõju ja usaldusväärsust. Sisukus tähendab arusaadavat sõnumit ja argumenteeritust. Viimane tugineb teaduslikule maailmanägemisele ning püüdlusele otsida vettpidavat tõestusmaterjali. Kui meil aga fakte pole? Siis on soovitatav kasutada väljendeid: „ma arvan“, „ma usun“ või „minu arvates on ebatõenäoline“. Selliselt välistame faktide puudumise tõttu tekkiva pettuse. 
 Illustratsioonide kasutamine 
Inimestele avaldavad emotsionaalset mõju seisukohta või väidet ilmestavad jutukesed, näiteid elust, võrdlused, hoiatused ja vanasõnad, mida retoorikas nimetatakse illustratsioonideks. Illustratsioonid ei ole argumendid ja neil pole mingit tõestuslikku jõudu. Samal ajal on teada, et publikule avaldavad just illustratsioonid tugevat mõju, kuna nood loovad petliku mulje räägitava tõele vastavusest.  Sagedasti kasutatav võte oma jutu tõepäraseks muutmisel on mingi seisukoha illustreerimine näitega. Näiteks: „Eesti koolid on vaid faktide tuupimise õpetamisele pühendunud. Minu oma laps rääkis mulle, kuidas...“ Kuulaja, kes usub nüüd, et meie õpetajad on vaid faktide tuupimise õpetamisele pühendunud, ei tea, et üksiku näite põhjal ei saa sellist üldistust teha. Seega on kasulik eristada faktipõhiseid põhjendusi ja illustratsioonide abil manipuleerimist. Toome näite päriselust, täpsemalt Vladimir Putini väidetava nõuniku Sergei Markovi ähvardusest: „Teie Rootsis ei pea kartma. Lätil ja Eestil on seevastu põhjus karta. Kui tuleb suur sõda, on võimalik, et neist maadest ei jää midagi järele.“ See on tüüpiline emotsionaalselt mõjuv sõnum, mis on oma olemuselt pettust täis. Inimesed loevad seda ja võivad hirmu tunda, aga ei peaks, sest tegelikult öeldakse ju selgelt: „(…) kui tuleb (…) on võimalik, et (…).“ Pealegi võib NATO artikkel 5 alusel täpselt samamoodi väita, et sellisel juhul ei jääks ka Venemaast suurt midagi järele.
Soositud kõneleja pettust usutakse.
Usaldusväärsus tähendab auditooriumi usku sellesse, et info edastaja on antud valdkonnas erudeeritud ja räägib õigust. Kui kõnelejat armastatakse, siis kaldutakse tema juttu uskuma ka siis, kui jutt pole faktipõhine või on lausa vale.  Argumentum ad hominem (ld. inimesest lähtuv) tüüpi eksimist kohtab sagedamini kui seda arvata võiks. Nimetatud termin tähendab loogikaviga, kui mingi väite tõestamiseks viidatakse selle inimese positiivseile või negatiivseile omadustele, kes väite esitas või kelle kohta väide käib. Näiteks: Kuna tuntud inimene (poliitik, ajakirjanik, sportlane vms.) seda ütles, siis järjelikult on jutt õige. Ajaloost on teada palju näiteid diktaatorite valetamise kohta ja selle kohta kuidas rahvas „pettust ei näinud“ ja oma juhti jumaldas. Seetõttu pole ime, et need, kes Putinit armastavad, usuvad väiteid nagu: „Vene sõjaväelasi Ukrainas pole!” või Putini nõuniku Markovi öeldut: „Me pidime oma rahva päästma, kui äärmusrahvuslased teda tapsid. Kus Ukraina hunta kanda kinnitab, on fašism ja terror. Ja seal, kus on Vene sõdurid, valitseb demokraatia ja väljendusvabadus.“ Antud lausetes kohtab ka nõukogude ajal palju kasutatud demagoogilist võtet, mis on liialdamine. Näiteks: „kogu meie rahvas“, „kõik me usume“, „kõik nad“, „alati“. Suurvene šovinismi lemmikvõte on ikka olnud oma rahva suurimaks parimaks ja üllamaks tunnistamine ning teiste sildistamine stiilis „ukrainlased on fašistid“. Igasugused liialdused on aga tavaliselt pettus.

Halvustamisest ja sõimamisest.
Poliitikud, kes kasutavad pilkamist, irooniat või sõimu ei tohiks aga unustada, et lisaks fännidele leidub auditooriumis tavaliselt ka neutraalsel seisukohal olevaid inimesi või suisa vastaseid. Teisisõnu ei saa lähtuda ainult seisukohast „ma meeldin publikule, räägin, mida tahan“. Oponendi mõnitamine või tema halvustamine tekitab pealtvaatajates enamasti vastumeelsust ja vahel ka pahameelt või lausa viha. Publik tajub pahatahtlikkust ja seega ebaausat rünnakut kui keelatud võtet. Jälgides anonüümseid veebikommentaare, võib leida ohtrasti inimesi, kelle peamine eesmärk näib olevat teise arvamusega inimese sõimamine ja mõnitamine. Ikka ja jälle tekivad küsimused: miks seda tehakse ja miks just sellisel viisil? Esimese küsimuse arvatav vastus võiks paljudel juhtudel peituda sõnas tellimustöö ning selle tellimuse on sisse andnud mõni Venemaa eriteenistus või erakond.  Milleks aga labane sõim? Siin võiks pakkuda kaht hüpoteetilist põhjust. Esimene võiks olla harimatus. Inimesed lihtsalt ei tule selle peale, et teise seisukoha kritiseerimise asemel tema isiku ründamine pole vaidluse ajal korrektne. Teine võimalik põhjus võib peituda mõnus, mida tekitab kellelegi kannatuste tekitamine.  Mida eelpool räägituga peale hakata? Ühtpidi on kasulik eneselt küsida: kas ja kui palju mina püüan oma seisukohtade esitamisel tugineda faktidele. See aitab olla enam objektiivne ja aus. Teistpidi saab jälgida massimeedias ilmuvat enam kriitilise pilguga ning olla vähem pettuse abil manipuleeritav. Ühtlasi loodan, et faktipõhise põhjendamise jätkuv tähtsustamine ja erinevate petmise viiside taunimine muudab meie ühiskonda paremaks.










Filmis „Marss ründab" tulevad rohelised mehikesed maalastele kallale ja ütlevad „Me tuleme rahus!" Film on naljakas. Hoopiski naljakas pole aga see, mida Venemaa teeb - saadab oma rohelised hambuni relvastatud mehed naaberriikidesse, rääkides ise sellest kui rahuarmastav ta on. Kes on elanud Nõukogude Liidus, see mäletab, et ka too totalitaarne riik oli oma retoorikas kõige rahuarmastavam riik maailmas.
Tegelikkus oli siiski vastupidine. Varjamaks oma agressiivseid ambitsioone, hirmutas nõukogude propaganda inimesi välismaise kallaletungiga ja mustas „väljamaist elu". Praegune Vene propaganda on analoogiliselt täis valesid, mille eesmärgiks näib olevat külvata vaenu ja vihkamist selle vastu, mis jääb „lääne poole". Nii nagu tollal oli inimesi, kes sellist pettust sinisilmselt uskusid, nii on neid ka praegu. Kui ikka väliselt terve mõistusega inimene kordab veendunult valet selle kohta, kuidas Ukrainas ei tulistatudki lennukit alla, vaid sündmus fabritseeriti ja laibad olid juba enne tulistamist lennukis, siis jääb üle vaid õlgu kehitada. Rumalusel pole piire. Või kas see ikka on rumalus? Pigem on tegu soovuskumusega.
Psühholoogiast on teada, et kui indiviid paneb toime teo, mis tekitab temas süütunnet, siis on tal võimalik käituda mitmel viisil. Vaimselt terve isiksus tunnistab oma vig(u)a ja püüab seda/neid parandada. Taoline mõtteviis tähendab seda, et inimene püüab edaspidi paremini käituda. Inimene, kes on haiglaselt enesekeskne, ei suuda oma vig(u)a tunnistada ja surub oma tekkivat süütunnet maha. Üks viis selleks on nn ratsionaliseerimine, mis tähendab enese õigustamist põhjendades oma halba käitumist. Vene riigi juhtkond kasutab laialdaselt õigustavat retoorikat, põhjendades oma riigi agressiivset poliitikat naabrite suhtes. Näiteks saab tuua vene kaasmaalaste kaitsmine teises suveräänses riigis. Põhjendused, et „neile tehakse liiga" jätavad paraku tahaplaanile tõsiasja, et loosungi „venelased on seal ja seal teise sordi rahvas", mille all taoline ideoloogiline sõda toimub, elluviimisel tahetakse muuta nn teise sordi rahvaks ukrainlasi, eestlasi, lätlasi, leedulasi jne. Neid võib halvustada, mõnitada ja sundida käituma nii nagu Suur Vend tahab.
Süütunde kaotamine
Süütunde kaotamist läbi selle, et süü oma teo eest veeretatakse teis(t)ele, nimetatakse psühholoogias projektsiooniks. Selleks, et kaastunnet nende vastu, keda rünnatakse, ei tekiks, on vaja vaenlane demoniseerida. Nii räägitakse vene massimeedias ukraina fašistidest, eesti fašistidest või läti natsionalistidest, kes kõik vihkavat venelasi. Nemad olevat toimuvas süüdi. Lisaks olevat süüdi Euroopa ja Ameerika. Juba nõuka ajal teati nalja - kõigis meie hädades on süüdi neli aastaaega ja ameerika imperialism. Pole siis imestada, et siis, kui tundus, et Venemaa on kohe-kohe lennuki allatulistamises vahele jäämas, tegi vene välisminister avalduse, milles väitis, et sõltumata sellest, kes ja kuidas taolise teo tegi, on süüdi ikka Ukraina. Praegu öeldakse, et Ukrainas toimuvas on süüdi Ameerika.
Erinevate demagoogiavõtete kasutamine nii oma rahva ajupesuks kui välismaalaste mõjutamiseks on vene meedias üsna tavaline. Demagoogiavõte, otsene valetamine, mida Venemaa massimeedias sagedasti kohtab, oleks demokraatlikus ühiskonnas mõeldamatu. Kuna Euroopas pole kombeks avalikult suurelt valetada, siis leidub seal ka inimesi, kes usuvad Putini kinnitust "Meie sõdureid pole Ukrainas" või "..kui nad seal on siis kogemata." Aus inimene kaldub uskuma, et teine on ka aus, kuigi tolle jutt on kahtlane. Ka filmis "Marss ründab" uskus maalaste president, et "nad tulevad rahus".
Vene propagandas kasutatakse meelsasti liialdamist, mis on totalitaarse riigi üks lemmikvõtteid - a'la nad kõik on sellised - "Kõik eestlased on fašistid!", "Euroopa Liit vihkab meid!" Liialdamine oli ka nõuka aja ajalehtedes pidev külaline, näiteks "Kõik me usume, et ..."; "Meie hulgas ei ole ühtegi inimest, kes mõtleks teisiti..." Nõukogude riigi lemmikvõtteks inimeste petmisel oli ka teatud artikli või sõnumi sokutamine mõnda välismaa ajalehte, tavaliselt sotsialistliku riigi omasse, et seda siis oma lehtedes korduvalt tsiteerida.
Arvatavalt on ka praegu putinliku süsteemi agentide üheks ülesandeks leida isikuid, kellele „sööta ette" sõnumeid, mida siis meedia suurendab, või otsida sobivaid arvamuslauseid, mida „suurendada". Meie enda ajakirjandus teeb putinliku agitatsiooniga tahtmatult kaastööd, kui ta korjab üles taolise arvamuslause ja võimendab seda. Näiteks lause „Venemaa võib Balti riike tuumarelvaga rünnata!
Hirmu tekitamise meetod
Ideoloogilises sõjas kasutatakse erinevaid võtteid, millest üks omapärasemaid on nn küsimuste meetod, kus püütakse küsilauset muuta hüüdlauseks. Näiteks võib meie ühes väljaandes olla artikkel pealkirjaga "Artikkel 5 Eesti puhul ei kehti?" ja selles esitatakse teatavaid kahtlusi artikkel 5 suhtes. Taolise uudise korjab üles teine väljaanne ja kordab sama küsimust. Seejärel arutatakse teleprogrammis asja tõsimeeli. kusjuures "ei märgata", et tegeletakse hirmu tekitamisega. Hirmu ja ebakindluse külvamine on aga vesi Putini ideoloogiaveskitele.
Meie praeguses olukorras ei ole vaja hüpoteetilisi kirjeldusi sellest, kuidas meid nagu lambaid maha hakatakse tapma. Vaja on lähenemisviisi, mis rõhutab meie kaitsetahet ja meie kokkuhoidvust.
On tarvis rõhutada, et rahvast, kes oma vabaduse eest seisab, ei saa niisama lihtsalt võita. Meil on vaja enam positiivseid lähenemisviise olgu see siis näiteks rääkimine meie kaitseliidu liikmete tublist tööst.
Halisemine ja vaenlase maalimine üha koledamaks ja koledamaks on just see, mida Putini käsilased taotlevad. Ärme teeme neile seda teenet, et arutame pidevalt ja nutuselt, kuidas meid ikka mõne päevaga vallutada saab, või kuidas meil edaspidi halvasti läheb. Meie oleme vaba rahvas vabal maal ja oleme uhked selle üle. Meie püüame selle poole, et oma demokraatlikus riigis muuta kõigi eestimaalaste elu paremaks. See on meie siht ja suund. Kui Marss ründab, siis me kaitseme end. Nii lihtne see ongi!

Venemaa tegusid ajendab NSVLi lagunemisest tekkinud alaväärsuskompleks
Ilmunud 20.03.2014 Delfis 


Süütunne on vajalik selleks, et inimene ei kordaks oma halba tegu. Enesele ütlemine „Ma tegin halvasti” on lähtepunkt selleks, et oma käitumist paremaks muuta. Kui inimene peidab oma süütunnet enda eest, siis võib ta teha seda eneseõigustamise (nn halva teo ratsionaliseerimise) kaudu, muutes teo enese jaoks põhjendatuks. Selline enesepettus kaotab süütunde. Inimene võib oma süütunnet kaotada ka projekteerides oma süü teis(t)ele – “Ta ise on süüdi….”. Ebaküpsed isiksused teevad seda sagedasti ja ei muuda oma halba käitumist. Nad kalduvad ka agressiivsuse kaudu oma enesetunnet parandama. Teiste valitsemine, rõhumine, alandamine pakub taolise indiviidi alaväärsusetundele leevendust. Kandes süütundega toimetuleku üle sellistele kuritegudele, mida on toime pannud suured inimgrupid (riigid), saab rääkida positiivses mõttes näiteks sakslaste kollektiivsest süütundest. Halb, totalitaarne, Hitleriga seonduv minevik on lahti räägitud ja süü teadvustatud. Venemaal tundub asi olevat teine. Tänu nõukogude aja juhtide ja hilisemalt Putini püüdlustele õigustada Lenini/Stalini perioodi kuritegusid ja/või neid eitada, pole vene inimeste kollektiivne süütunne tajutav. Vangilaagritesse heidetud või tapetud miljonid inimesed on masside jaoks jätkuvalt „ise süüdi” või „ju seda oli vaja”. Sellest kõigest ei räägita. Venestamispoliitikat, mille käigus on paljud rahvused kaotanud oma keele ja kultuuri, ei nähta Venemaal eksimusena. Lenini, Stalini mälestussambaid ei nähta ülistusena mõrtsukatele. Krimmi tatarlaste massiküüditamine tundub olevat õige tegu – kui nii tehti, siis oli see järjelikult õige! Ja nii edasi ja nii edasi. Autokraatlikus riigis üles kasvanu ei vaeva end selle üle mõtlemisega, mis on õige või vale – küll suur juht ütleb seda. Autotokraatlik juhtimine loob pikemas perspektiivis hulgaliselt orjarahvast, kes armastab türanni, kes toetab türanni ja kes usub türanni või tema hääletorusid. Kui näiteks tänapäeva Venemaa massimeedia süüdistab ukrainlasi fašismis, siis „üllatus-üllatus”, keskmine venelane näib seda uskuvat ja suure tõenäosusega isegi siin Eestis. Võõrsõnastik ütleb: fašism on juhikultust, militarismi ja rassismi propageeriv poliitiline vool. Praegusel Putini Venemaal arendatakse juhikultust ja ülistatakse militarismi. Üha suuremaks kasvab vene rahvust teistest rahvustest kõrgemaks/tähtsamaks tunnustamise ideoloogia puu, millel on nõukogude riigist pärit juurestik. Alavääristatakse põlisrahvusi ja nende õigusi. „Ei mina hakka mingit ukraina, läti või eesti keelt õppima! Milleks? Need keeled pole seda väärt.” Tundub, et just see – enese teistest rahvustest paremaks tunnistamise soovuskumus – ongi Putini ideoloogia efektiivsuse võti. Üks olulisemaid põhjusi, miks demokraatliku Eesti riigi hääl kohalike venelasteni ei jõua, näib peituvat eeltoodud ideoloogias. Nagu Hitler pakkus sakslastele võimalust olla „väljavalitud rahvas”, nii teeb seda ka Putin, saates välja sõnumeid: „Meie ei eksi ja pole ajaloo käigus eksinud! Meil, venelastel, pole vaja teistega arvestada, arvestagu nemad meiega. Meie loome Suure Venemaa kõikjale!” Samas tekib küsimus, miks on tarvis olla parim, suurim, kardetuim? Siin võib olla tegemist rahvusliku alaväärsuskompleksiga, mis tuleneb Nõukogude Liidu lagunemise tulemusena toimunud „vene rahva kui teisi juhtiva rahva” positsiooni kaotusest? Eestlased mäletavad Eesti okupeerimist, küüditamisi ja tapmisi. Mäletavad hümni, milles öeldi, et Nõukogude Liidu lõi „suur Venemaa hõim”. Paljud eestlased tajuvad Eestimaa venelaste suurvene šovinistlikke hoiakuid. Seepärast esineb eestlastel uskumusi Eestimaa venelaste võimaliku reetlikkuse kohta, mis omakorda võib takistada neil venelastega „avatud uste” poliitikat ajamast. Taolised uskumused võivad olla ekslikud paljude venelaste puhul. Samas võivad need olla vägagi õiged taoliste venelaste puhul, kellel esineb uskumus venelaste „erilisuse” kohta. Kuidas eestlased ja venelased saavad sellisel juhul koos ühiselt oma elu parandada? Vastastikune austus või vähemalt üksteise aktsepteerimine on elementaarne tingimus, millele saab mistahes koostööd üles ehitada. Levinumate ekslike uskumuste/hirmude avalikustamine tundub olevat asi millest alustada. On vajalik ikka ja jälle korrata, et vene rahvus pole parem kui eesti ja eesti rahvus pole parem kui vene oma. Vajalik on ka sellest rääkimine ja kirjutamine, et enese paremaks pidamine viib usaldamatuse ja vaenuni. Teist tüüpi, aga sama ohtlik on uskumus suurte juhtide eksimatusse ja autoritaarse juhtimise eelistesse. Seni kuni inimene taolisi asju usub, ei saa ta aru demokraatliku mõtteviisi olemusest. Koolipingist saadik tuleb selgitada, et totalitaarsetes riikides valitseb autokraatlik võimukorraldus. Et võimupüramiidi tipus olijat väikeste inimeste mured ei huvita. Et vägivald on vahendiks, kuidas võimul püsida ja inimelul on seal vähe väärtust. Et totalitaarsetes riikides piiratakse sõnavabadust ja valetatakse inimestele. Tuleb selgitada seda, et demokraatlikus riigis lahendatakse probleeme dialoogi teel ja peetakse tähtsaks humanistlikke väärtusi, mitte seda, kes on tugevam. Et inimestel on õigus oma arvamusele. Keskmisel inimesel, kes on elanud kogu oma elu demokraatlikus riigis, ei tule pähegi mõtet, et vägivalla või tapmiste abil oleks mõistlik probleeme
lahendada. Samas usub ta sageli sinisilmselt, et kõik teised mõtlevad samamoodi. Kui aga Nõukogude Liidust pärit inimesele „on toeks” praegune Vene televisioon, siis ei mõtle ta üldsegi mitte demokraatlike väärtuste võtmes. Siis tundub vene vägivald Ukrainas, või kusagil mujal, talle vägagi õigena. Seda enam, et „Nood on ju fašistid!”. Tuletame meelde – fašistlikul Saksamaal olid „Nood ju juudid!”. Tulles tagasi alguses märgitu juurde – selliselt toimub süütunde kaotamine. Vägivalla õigustamine tugineb ekslikele uskumustele vene rahva erilistest õigustest. Tšehhi sündmuste ajal (1968) räägiti omavahel kibeda naljana sellest, kuidas „venelane” läks Tšehhoslovakkiale kallale sotsialismi kaitsmise sildi all. Toimunu sarnanes sellega, et pätt hüppab inimese juurde, peksab teda, võtab ära koti ja ise karjub: „Appi tapetakse!”. Sama muster kordub nüüd, kus Vene meedia esitab lausvalet sellest, kuidas Ukrainas vene inimesi tapetakse ja et neid tuleb fašistide eest kaitsta. Kokkuvõtvalt tuleb rõhutada seda, et pole õige peita pead liiva alla ja ignoreerida paljude venelaste soovuskumust olla „eriliste õigustega rahvas”. Neile tuleb rahulikult rääkida kui ohtlik on taoline mõtteviis. Tuleb rääkida sellest, et taolise hoiaku süvendamine toob kaasa verd ja pisaraid nagu ajalugu korduvalt näidanud on. Saksa fašism tõi kaasa miljonite hukkumise. Tekkiv vene fašism võib, hoidku jumal selle eest, selle „saavutuse” ületada. Kõik see aga algab teistele kallale minemisest ning „Elagu Putin!” ja „Rossiija!” karjumisest.



Vaikiva ajastu juhtide autokraatlikult ükskõikne nägu

 Ilmunud Delfi 12. november 2012 06:00

Isegi valima minna ei taheta, sest ka opositsiooni näost kumab autokraatlikku ainuotsustamist. Tarkusetera, et „võim rikub inimest ja absoluutne võim rikub absoluutselt“ näib meilgi kehtivat. Aare Pilv nimetab olukorda meie riigis vaikivaks ajastuks, mida iseloomustab poliitiliste tegude lahkumine avaliku diskussiooni haardest ja toob metafoorse näite juhtide robotistumise kohta. Ta ütleb, et on üsna loogiline, et niimoodi käitub võim, mis kohtleb riiki ja ühiskonda pelgalt masinana, mille tööd tuleb korraldada võimalikult efektiivselt. Ja kuigi tundub, et juhid kalduvad käituma kui silmaklappidega hobused, kes näevad vaid enda ette, on nad siiski teadlikud sellest, mis nende „kõrval“ toimub. Ainult, et nad ei hooli sellest ja näivad uskuvat tõsimeeli, et ees ootab helge tulevik.
Vaikiva ajastu juhtidel on oleviku hädade suhtes autokraatlikult ükskõikne nägu. Kui iseloomustatakse mõnd totalitaarset ühiskonda, näiteks Nõukogude Liitu, siis olulised asjad, mida demokraatlike valimiste puudumise kõrval rõhutatakse, on võimu tsentraliseeritus ja autokraatlik juhtimine. Meie demokraatlikust riigist rääkides näib nagu autokraatlik juhtimine siia ei kuuluks. Ometi tundub üks meie põhiprobleeme olevat just selles. Juhid paistavad lähtuvat üha enam vaid omaenese tarkusest. „Andis jumal ameti, küll annab ka mõistuse!“ näib levivat ja seda mitte ainult kõrgemas võimu hierarhias. Mida enam on tegu “vaikiva ajastuga“, kus autoritaarsed juhid „ei kuule ega näe“, seda enam tekib rahva hulgas õpitud abitust. Need, kes oleksid võimelised kaasa lööma, et olukorda parandada, loobuvad. Isegi valima minna ei taheta, sest ka opositsiooni näost kumab autokraatlikku ainuotsustamist. Tarkusetera, et „võim rikub inimest ja absoluutne võim rikub absoluutselt“ näib meilgi kehtivat. Mida kauem inimene võimul on, seda targem ta enesele tundub. Mida targem ta enesele tundub, seda vähem ta kuulab teisi. Ühiskonnas, kus saab valida erinevate persoonide vahel, on valimistel võimalik taoline võimu poolt „rikutud“ indiviid häältest ilma jätta. Kui see pole aga võimalik ja hääled kantakse taolisele indiviidile ikkagi üle, siis näitab see hoolimatust rahva valikute suhtes. Niiviisi võib vildak valimissüsteem soodustada autokraatia kasvu.
Parteide tagatubadest ja „grupimõtlemise“ fenomeni võimalikkusest.
 Üksiku juhi autoritaarsusest hullem on väikese „väljavalitute“ grupi autoritaarsus. Kui näiteks partei võimuladvik on tekitanud olukorra, kus „hääled altpoolt“ blokeeritakse, siis on suur tõenäosus fenomeni tekkeks, mida on nimetatud grupimõtlemiseks. Mõiste grupimõtlemine (groupthink) võttis kasutusele Irving Janis 1972 aastal*, kirjeldamaks olukordi, kus grupp kõrgelt kvalifitseeritud indiviide võtab vastu valesid otsuseid. „Grupimõtlemise” olemus seisneb selles, et grupi iga liige püüab kohandada oma arvamust selliseks, mida ta usub olevat grupi arvamus. Selle tõttu võetaksegi koos vastu ka selliseid otsuseid, millega iga indiviid eraldi võttes alati nõus ei oleks. Räägin järgnevalt mõnest olulisest grupimõtlemise tunnusest. Uskumus oma grupis tehtavate ettepanekute õigsusesse. Grupi liikmed usuvad, et nemad tarkade ja moraalsete inimestena mittemõistlikke ettepanekuid ei tee ega halbu otsuseid vastu ei võta. Seetõttu analüüsitakse otsustamiseks vajalikke lähteandmeid ebapiisavalt ja alternatiivid jäävad küllaldase tähelepanuta. Lisateavet ei otsita või otsitakse valikuliselt.
Haavatavuse illusiooni olemasolu.
 Räägitakse palju stiilis “Me oleme suures ohus!”, samal ajal kui oht pole tõestatud. Mõelgem sellest, millal ja miks vihjatakse ohule teise riigi poolt (põlevkivielektrijaama kulutuste põhjendamine) või ohule teise partei võimule tulles. Jüri Saar selgitab ajalehes Sirp tabavalt, et rahva hirmutamine parteide poolt teineteisega on kaval taktika, kuna ei lase esitada tõsisemaid küsimusi. „Näiteks, mida Reformierakond Eestis võimul olles ja Keskerakond Tallinnas võimul olles poliitilise arengu vallas on saavutanud? (...) Kas poliitiline kultuur ilmutab üha enam küpsuse tunnuseid, on vabanenud autoritaarsusest ja direktiivsusest või seistakse ka selles mõttes paigal?“ (Sirp 05.10.12)Jagatud stereotüübid “grupivälise” kohta ja eriti oponentide kohta. Tavaliselt arvatakse ühiselt, et oponendid teistest parteidest “ei tea neist asjust midagi” või “teavad valesti”. Ometi pole reaalsuses võimalik, et kõik oponendid räägivad vaid valet. Võidakse ka näiteks koos uskuda, et „rahva arvamus pole üldse tähtis“. Kui võimu säilitamise nimel ignoreeritakse muid arvamusi täielikult, siis loob see aluse grupimõtlemise tugevnemiseks.

Kriitika puudumine.
On kirjutamata reegel, et grupi liikmed ei kritiseeri üksteist. See on üks olulisemaid märke, mis näitab sisedemokraatia nõrkust. Näiteks kui keegi parteis paneb toime seaduserikkumise, siis püütakse asi kinni mätsida. Siia kuulub ka enesetsensuuri vajalikkusse uskumine. Parteiliikmed usuvad, et isiklik nõustumatus tuleb üldistele huvidele ohvriks tuua. Seetõttu püütakse oma vastuväiteid minimeerida. Mida vähem on partei liikmed otsustamisse kaasatud, seda suurem on võimalus grupimõtlemise fenomeni tekkeks. Partei juhtgrupp teeb grupimõtlemise tõttu vigu ja varjab neid kui need avastatakse. Partei lihtliikmed on vait või olles mängureeglid omaks võtnud, ülistavad oma tarku juhte.
Mõeldes sellele, keda valimistel eelistada, tuleb arvestada parteis esinevat autoritaarsust, kas üksikjuhi ainuvõimu või „tagatoa“ ainuvõimu. Tuleb eneselt küsida „Kui võim on selle partei käes, siis kelle käes tegelikult võim on?“ Üks võimalus pääseda „eluaegsetest“ autokraatlikest poliitikute gruppidest riigis on tähtsustada demokraatlikku juhtimist, mille olulisim koostisosa on inimeste kuulamine ja arvestamine. Demokraatlikku juhtimist tuleb juurutada koolides, ülikoolides ja asutustes rääkimata poliitilistest parteidest. Parteide juhtkond ei tohiks sarnaneda NLKP poliitbürooga, kus ühed ja samad isikud istusid kuni hauani. Demokraatlik juhtimine tähendab inimeste kaasamist otsustamisse. Kui aga autokraatliku juhtimisega partei lubab enne valimisi rahvale rohkem demokraatlikku kaasamist, siis tuleb sellesse lubadusse suhtuda kui küünilisse valetamisse. Kui partei tegevusviisides ilmneb tendents grupimõtlemise fenomenile, siis peab see oleme meile kui valijatele ohumärgiks. Meie käitumisest ja valikutest sõltub kas meie võim on inimnäoline või autokraatlikult ükskõikne mask.
*Janis, I. L. (1972). Victims of groupthink: A psychological study of foreign policy decisions and fiascoes. Boston: Houghton Mifflin Company.


Arvamusfestival kui klaaspärlimäng?

Lavad, telgid, sigin-sagin, hääled, elevus nii siin kui seal. Paide lossimäel kõndides tekib rõõmusegane tunne, mis ütleb, et siin on tore. Igal pool tundub olevat huvitav. Arvamusfestival on kui kaleidoskoop, kus värve palju. Erinevad arvamused kui killud ... suured ja väikesed.“ Suured ja väikesed inimesed“, mõtlen nähes tuntud persoone sõbralikult tavainimestega suhtlevat. Mis on selle kõige eesmärk? Ühtede jaoks, kes iga arutelu juures hetkeks peatuvad ja aeg-ajalt toidukohti külastavad, tundub eesmärk olevat meelelahutus. Teised, trotsides ilmastikku ja ebamugavat asendit, kuulavad kindlaid teemasid. Nemad tahavad uut teadmist. Kolmandad on arvajad – inimesed, kellel peaks olema oma valdkonnas värskeid mõtteid, ideid. Nemad peaksid olema siinse kaleidoskoobi säravaimad killud. „Kuidas need üles leida?“ mõtlen. Peatun erinevate lavade juures. Arvamusi, mis uudsusega rabaks, kohe kõrva ei hakka. Ilmselt tuleb pikemalt istuda, et särav kild end ilmutaks. Aga niipalju on vaadata, ei malda oodata. Lähen edasi. Uurin kaleidoskoopi. Näen, et kirevate kildude seas kerkib üha enam esile erakondade värviline klaas. On tunda lähenevate valimiste hõngu. „Me oleme siin, et näidata, keda tulevikus valida“, paistavad erakonna killud rõhutavat. „Kas arvamusfestival tuleks depolitiseerida?“ mõtlen. „On see üldse võimalik?“ Meedias tuntud näod kerkivad siin-seal lavadel esile ja kaleidoskoop tundub kohati olevat televisiooni või ajalehtede käepikendus – tribüün mõjukatele. Kas neilt on oodata uut ja värsket? Meedia huvi tuntud persoonide vastu on mõistetav – see müüb.  Mõtlen siintoimuva seostele Herman Hesse raamatuga „Klaaspärlimäng“. Kuivõrd tegeldakse siin „mänguga mängu pärast“ ja tulemusena luuakse illusioone asja kasulikkusest. Kuivõrd on osalemine aruteludes tähtsam sellest, kas ja kuidas räägitut ellu viia? Tahaksin uut teada saada, kuulata kõike, mida pakutakse. Tahaksin teada, kuidas värskeid mõtteid ja siin tekkivat sünergiat meie elu parendamiseks ära kasutada? Ohkan. Vahest on idealistlik oodata, et kaleidoskoobi kildudest üldse mingi mõistetavat pilti saaks kujundada. Ise ma sellega toime ei tule. Põhjalikult saaksin kuulata vaid mõningaid arvamusi. Vahest tuleks korraldada uus arvamusfestival selgitamiseks, kuidas arvamusfestivalil toimuvat fikseerida ja tulemustest parimat välja tuua?Jõuan suure telgi juurde, kus toitu pakutakse ja mille servas asuvad maas istumispadjad. Väike seltskond istub laua ümber, millel on kaardid. Paistab, et siin mängitakse. Peatun. Nad näevad mind ja kutsuvad enda juurde. „Tule mängi meiega“ ütleb üks. Istun. Mulle antakse piltidega kaardid ja palutakse valida kaart, mis meeldib. Valin kaardi, millel smokingus mees, keda ümbritseb kirev paabulinnusaba. Mees seisab laval. „Mängus tuleb rääkida endast ja teistest kasutades kaartide pilte“. Näen pildil edevust. Ka enese oma. See toob kaasa teiste mängijate heakskiidu. Saan mitu zetooni. Kui kellegi vastus meeldib, siis saab teda zetooni andmisega tunnustada. Seltskond mängulaua ümber on huvitav. Üsna nooruke energiline siiras neiu, keskeas muhedavõitu härra, kelle nägu tundub üsna tuttav, kaks säravate silmadega daami, kes on mängujuhid, aga ka osalised ja naine, kelle silmades paistab tohutu huvi maailmas toimuva vastu. Kolmveerand tundi möödub avameelselt rääkides kui hetk. Kuidagi kahju on leitud ajutistest kaaslastest lahkuda. Avameelsus lähendab. Lähen telgi juurde, milles toimuvast arutelust kavatsen osa võtta. Minnes mõtlen jälle kaleidoskoobist kui arvamusfestivali metafoorist. Võrdlen arvamusfestivali avameelse vestlusega kaartidega mängus, mis lõpeb ja minnakse võõrastena laiali. Nii saab rääkida arvamusfestivali psühhoteraapilisest mõjust osalejale, samasugusest mõjust kui seda on hea teatrietendus või laulupidu. Väljaspool olijatele jääb arvamusfestival meelde sellisena nagu seda meedias kujutatakse. Sarnaselt India muinasjutule, kus pimedad kirjeldavad elevanti...“ Ta on sambakujuline“, ütleb üks pime, kes katsub elevandi jalga; „Ta on müürikujuline“, ütleb teine, kes katsub elevandi külge. Paistab, et meediat huvitavad tuntud tegijate „näod“ enam kui uued mõtted ja ideed, mis väikestel lavadel esile kerkivad. Nii jääb paljude „vähetähtsate“ isikute räägitu meedia huviorbiidist välja. Arvamusfestival tundub üha rohkem sarnanevat klaaspärlimängule, kus eesmärgiks on mäng ise, kusjuures mängitakse kahte mängu „suurte mängu“ ja „väikeste mängu“. Suurte mäng näib kalduvat poliitikasse ­koos show ja enese esitlemisega. Väikeste mäng näib seisnevat katses omi ideid kuuldavaks teha. Kuigi see enamasti ei õnnestu jääb ikkagi alles tegemise rõõm. Kas „suur mäng“ sööb viimaks „väikese mängu“? Kas arvamusfestival muutub täiesti klaaspärlimänguks? Aeg näitab.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar