Eduka Eesti arvamuskonkursi artikkel: Eesti edu võti: kaasav juhtimine.
Ilmunud 24-l oktoobril 2014. ajalehes „Äripäev“
„Kust leida juhid, kes lahendavad meie probleemid?“ on vale küsimus, millele otsitakse õiget vastust. Hariduse juhtimise lektori Heiki Kripsi meelest on õige küsimus: „Kuidas kaasata inimesi meie ees seisvate eesmärkide saavutamisse?“
Eesti edu võti: kaasav juhtimine
Eesti riigi sünnipäevadel ja laulupidudel tunneme, et eestlane olla on uhke
ja hää. Usume Eesti eduloosse. Muul ajal oleme töökad, kuid murelikud. Palgad
kipuvad väikesed olema. Valimistel kõhkleme, keda valida. Teame, need kes
valituks saavad, muutuvad riigimeesteks, kelle pilk väljaspool pealinna hästi
ulatuda ei taha. Paljud neist saavad tasuva koha ettevõtete nõukogudes. Paljud
meist lähevad võõrsile tööle. Kohalejääjatest vaatavad mõned igatsevalt
ülespoole kas ehk hakkab mõnel valitsejal rahvast kahju. Paljud kahtlevad Eesti
eduloos, arvates, et see on müüt.
Muinasjuttudes
on üks kangelane see, kes asjad korda ajab ja kuningriigi pärib. Mittevabadel
rahvastel esineb ikka irratsionaalset uskumust tugevasse juhti, kes teab, oskab
ja päästab. Idapoolses naaberriigis on sellised uskumused reaalsus. Jälgides
meie meedias esinevaid kommentaare, kus riigi hüpoteetiline edu seatakse
otsesesse sõltuvusse üksikute väljapaistvate isikute tegevusest, tundub, et
oleme komistamas autokraatliku mõtteviisi reha otsa. On üsna kummastav lugeda
arutlusi selle üle, kas see või too erakond on ikka hea kuna tal pole mõnda
piisavalt tuntud inimest „tipus ette näidata“. Taoline isikukummardamine oleks
ehk mõistetav kui juhtideks saaksid andekad üliinimesed. Ühe mehe kultus
tähendab juhtimisteooriates autokraatliku juhtimismudeli kummardamist.
Autoritaarselt
juhitud erakonnas, vallas, koolis jm. liigub käsk ülalt alla ning olulisim
märksõna on seal kuulekus. Kas usutakse tõesti, et kuulekus on Eesti eduloo
võti? „Tark mees taskus“ on eesti muinasjutt, mis kujutab metafoorselt tarkuse
edasiviivat jõudu. Targaks meheks taskus peaksid meile olema töötajad,
teadlased ning muidu nutikad inimesed. Kas meie targad juhid teiste tarkust
tahavad, kui nad on pärit autoritaarsest ühiskonnast, koolist, kodust ja on
harjunud enesekeskselt vaid oma tarkusesse uskuma? Demokraatlik juhtimisstiil
tähendab kuulamist, arvestamist, initsiatiivi soodustamist ja eelkõige
kaasamist. Juhtimisõpikutes kirjeldatakse demokraatliku juhtimisstiili eeliseid
autokraatliku ees: parem kvaliteet, kõrgem töömotivatsioon, rohkem
originaalseid lahendusi, parem sisekliima. On võõrastav kui lasteaeda või kooli
juhitakse autokraatlikult. Sama võõrastav on kui ülikool, mida ikka on peetud
vaba mõtteviisi kandjaks, läheb juhtimises autokraatlikkuse teed. Tahaks hüüda
retooriliselt: „Midagi on mäda Taani riigis“.
Autokraatliku võimupüramiidi korral juhib riiki mõne tipusolija tarkus.
Demokraatliku juhtimismudeli korral püütakse kasutada nii juhtijate kui allpool
olijate tarkust. Autokraatlik mõtteviis kaldub nägema eesmärgina võimu.
Demokraatlik mõtteviis näeb võimus vahendit eesmärkide saavutamiseks. Kui
näiteks erakonna juhtide jaoks on olulisim saada võimu kaudu hüvesid, siis
kaasneb sellega tüüpiliselt autokraatlik juhtimismudel, kus allpool olijad
„teavad oma kohta“. Demokraatlik/kaasav juhtimismudel püüab anda võrdseid
võimalusi kõigile, kel pädevusi ja andekust. Abraham Lincoln`i sõnad - valitsus
rahva hulgast, rahva poolt, rahva jaoks – ütlevad meile, et meie peamine
eesmärk on meie rahva heaolu. Arvan, et demokraatlik/kaasav juhtimine aitab
seda eesmärki paremini saavutada kui autoritaarne. Autokraatliku mõtteviisi
kandja ütleb: „Ei saa kohe! Meil pole raha, seepärast kannatage kuni mina loon
teile tuleviku.“ Sellise mõtteviisi kandja kaldub tarka meest taskus
umbusaldama uskudes sisimas: „Rahvas ei tea noist asjust midagi!“ Rahvakogu
ettepanekute sumbumine Riigikogus võib olla hoiatavaks märgiks Eesti eduloo
stagnatsioonist autokraatliku mõtteviisi tõttu. Demokraatliku mõtteviisi kandja
ütleb: „Mõelgem koos, kuidas... ja teeme. Mõelgem innovaatiliselt. Kui nii ei
saa, siis kuidas saab?“ Sellise mõtteviisi kandja usub, et jalgratast pole vaja
uuesti leiutada. Nii teadlastel kui praktikutest asjatundjatel on palju
teadmisi ja ideid, mida kasutada.
Jaapanlased ütlevad: „Tuleb leida õige küsimus ja sellele anda õige vastus,
selle asemel, et püüda anda valele küsimusele õiget vastust.“ Tundub, et vale
küsimus, millele meil õiget vastust otsitakse on: „Kust leida juhid, kes
lahendavad meie probleemid?“ Arvan, et õige küsimus on: „Kuidas kaasata inimesi
meie ees seisvate eesmärkide saavutamisse?“ Arvan, et meil tuleb demokraatliku
juhtimismudeli kaudu tähtsustada nii loovust ja initsiatiivi töökohtadel kui
kodanikualgatust valdades ja külades. Nii aitab tark mees taskus meid Eesti
eduloo müüdi reaalsuseks muuta!
Kuidas aru saada, et Putini nõunik valetab?
Ajal, mil
valetamisest on naaberriigis saanud inimeste mõjutamise vahend ja kui need
valed on jõudnud ka meie sekka, tuleb rohkem rääkida ka sellest, kuidas
säherdust pettust ja manipulatsiooni ära tunda. Mis paneb meid uskuma, et
räägitu on õige? Juba Platonist saadik on veenvuse allikana nähtud sisukust,
emotsionaalset mõju ja usaldusväärsust. Sisukus tähendab arusaadavat sõnumit ja
argumenteeritust. Viimane tugineb teaduslikule maailmanägemisele ning püüdlusele
otsida vettpidavat tõestusmaterjali. Kui meil aga fakte pole? Siis on
soovitatav kasutada väljendeid: „ma arvan“, „ma usun“ või „minu arvates on
ebatõenäoline“. Selliselt välistame faktide puudumise tõttu tekkiva pettuse.
Illustratsioonide kasutamine
Inimestele avaldavad
emotsionaalset mõju seisukohta või väidet ilmestavad jutukesed, näiteid elust,
võrdlused, hoiatused ja vanasõnad, mida retoorikas nimetatakse
illustratsioonideks. Illustratsioonid ei ole argumendid ja neil pole mingit
tõestuslikku jõudu. Samal ajal on teada, et publikule avaldavad just
illustratsioonid tugevat mõju, kuna nood loovad petliku mulje räägitava tõele
vastavusest. Sagedasti kasutatav võte oma jutu tõepäraseks muutmisel on
mingi seisukoha illustreerimine näitega. Näiteks: „Eesti koolid on vaid faktide
tuupimise õpetamisele pühendunud. Minu oma laps rääkis mulle, kuidas...“
Kuulaja, kes usub nüüd, et meie õpetajad on vaid faktide tuupimise õpetamisele
pühendunud, ei tea, et üksiku näite põhjal ei saa sellist üldistust teha. Seega
on kasulik eristada faktipõhiseid põhjendusi ja illustratsioonide abil
manipuleerimist. Toome näite päriselust, täpsemalt Vladimir Putini väidetava
nõuniku Sergei Markovi ähvardusest: „Teie Rootsis ei pea kartma. Lätil ja
Eestil on seevastu põhjus karta. Kui tuleb suur sõda, on võimalik, et neist
maadest ei jää midagi järele.“ See on tüüpiline emotsionaalselt mõjuv sõnum,
mis on oma olemuselt pettust täis. Inimesed loevad seda ja võivad hirmu tunda,
aga ei peaks, sest tegelikult öeldakse ju selgelt: „(…) kui tuleb (…) on
võimalik, et (…).“ Pealegi võib NATO artikkel 5 alusel täpselt samamoodi väita,
et sellisel juhul ei jääks ka Venemaast suurt midagi järele.
Soositud kõneleja pettust usutakse.
Usaldusväärsus
tähendab auditooriumi usku sellesse, et info edastaja on antud valdkonnas
erudeeritud ja räägib õigust. Kui kõnelejat armastatakse, siis kaldutakse tema
juttu uskuma ka siis, kui jutt pole faktipõhine või on lausa vale. Argumentum
ad hominem (ld. inimesest lähtuv) tüüpi eksimist kohtab sagedamini kui seda
arvata võiks. Nimetatud termin tähendab loogikaviga, kui mingi väite
tõestamiseks viidatakse selle inimese positiivseile või negatiivseile
omadustele, kes väite esitas või kelle kohta väide käib. Näiteks: Kuna tuntud
inimene (poliitik, ajakirjanik, sportlane vms.) seda ütles, siis järjelikult on
jutt õige. Ajaloost on teada palju näiteid diktaatorite valetamise kohta ja
selle kohta kuidas rahvas „pettust ei näinud“ ja oma juhti jumaldas. Seetõttu
pole ime, et need, kes Putinit armastavad, usuvad väiteid nagu: „Vene
sõjaväelasi Ukrainas pole!” või Putini nõuniku Markovi öeldut: „Me pidime oma
rahva päästma, kui äärmusrahvuslased teda tapsid. Kus Ukraina hunta kanda
kinnitab, on fašism ja terror. Ja seal, kus on Vene sõdurid, valitseb
demokraatia ja väljendusvabadus.“ Antud lausetes kohtab ka nõukogude ajal palju
kasutatud demagoogilist võtet, mis on liialdamine. Näiteks: „kogu meie rahvas“,
„kõik me usume“, „kõik nad“, „alati“. Suurvene šovinismi lemmikvõte on ikka
olnud oma rahva suurimaks parimaks ja üllamaks tunnistamine ning teiste
sildistamine stiilis „ukrainlased on fašistid“. Igasugused liialdused on aga
tavaliselt pettus.
Halvustamisest ja sõimamisest.
Poliitikud, kes
kasutavad pilkamist, irooniat või sõimu ei tohiks aga unustada, et lisaks
fännidele leidub auditooriumis tavaliselt ka neutraalsel seisukohal olevaid
inimesi või suisa vastaseid. Teisisõnu ei saa lähtuda ainult seisukohast „ma
meeldin publikule, räägin, mida tahan“. Oponendi mõnitamine või tema
halvustamine tekitab pealtvaatajates enamasti vastumeelsust ja vahel ka
pahameelt või lausa viha. Publik tajub pahatahtlikkust ja seega ebaausat
rünnakut kui keelatud võtet. Jälgides anonüümseid veebikommentaare, võib leida
ohtrasti inimesi, kelle peamine eesmärk näib olevat teise arvamusega inimese
sõimamine ja mõnitamine. Ikka ja jälle tekivad küsimused: miks seda tehakse ja
miks just sellisel viisil? Esimese küsimuse arvatav vastus võiks paljudel
juhtudel peituda sõnas tellimustöö ning selle tellimuse on sisse andnud mõni
Venemaa eriteenistus või erakond. Milleks aga labane sõim? Siin võiks
pakkuda kaht hüpoteetilist põhjust. Esimene võiks olla harimatus. Inimesed
lihtsalt ei tule selle peale, et teise seisukoha kritiseerimise asemel tema
isiku ründamine pole vaidluse ajal korrektne. Teine võimalik põhjus võib
peituda mõnus, mida tekitab kellelegi kannatuste tekitamine. Mida eelpool
räägituga peale hakata? Ühtpidi on kasulik eneselt küsida: kas ja kui palju
mina püüan oma seisukohtade esitamisel tugineda faktidele. See aitab olla enam
objektiivne ja aus. Teistpidi saab jälgida massimeedias ilmuvat enam kriitilise
pilguga ning olla vähem pettuse abil manipuleeritav. Ühtlasi loodan, et
faktipõhise põhjendamise jätkuv tähtsustamine ja erinevate petmise viiside
taunimine muudab meie ühiskonda paremaks.
Filmis
„Marss ründab" tulevad rohelised mehikesed maalastele kallale ja ütlevad
„Me tuleme rahus!" Film on naljakas. Hoopiski naljakas pole aga see, mida
Venemaa teeb - saadab oma rohelised hambuni relvastatud mehed naaberriikidesse,
rääkides ise sellest kui rahuarmastav ta on. Kes on elanud Nõukogude Liidus,
see mäletab, et ka too totalitaarne riik oli oma retoorikas kõige
rahuarmastavam riik maailmas.
Tegelikkus oli siiski vastupidine. Varjamaks oma agressiivseid
ambitsioone, hirmutas nõukogude propaganda inimesi välismaise kallaletungiga ja
mustas „väljamaist elu". Praegune Vene propaganda on analoogiliselt täis
valesid, mille eesmärgiks näib olevat külvata vaenu ja vihkamist selle vastu,
mis jääb „lääne poole". Nii nagu tollal oli inimesi, kes sellist pettust
sinisilmselt uskusid, nii on neid ka praegu. Kui ikka väliselt terve mõistusega
inimene kordab veendunult valet selle kohta, kuidas Ukrainas ei tulistatudki
lennukit alla, vaid sündmus fabritseeriti ja laibad olid juba enne tulistamist
lennukis, siis jääb üle vaid õlgu kehitada. Rumalusel pole piire. Või kas see
ikka on rumalus? Pigem on tegu soovuskumusega.
Psühholoogiast on teada, et kui indiviid paneb toime teo, mis
tekitab temas süütunnet, siis on tal võimalik käituda mitmel viisil. Vaimselt
terve isiksus tunnistab oma vig(u)a ja püüab seda/neid parandada. Taoline
mõtteviis tähendab seda, et inimene püüab edaspidi paremini käituda. Inimene,
kes on haiglaselt enesekeskne, ei suuda oma vig(u)a tunnistada ja surub oma
tekkivat süütunnet maha. Üks viis selleks on nn ratsionaliseerimine, mis
tähendab enese õigustamist põhjendades oma halba käitumist. Vene riigi juhtkond
kasutab laialdaselt õigustavat retoorikat, põhjendades oma riigi agressiivset
poliitikat naabrite suhtes. Näiteks saab tuua vene kaasmaalaste kaitsmine
teises suveräänses riigis. Põhjendused, et „neile tehakse liiga" jätavad
paraku tahaplaanile tõsiasja, et loosungi „venelased on seal ja seal teise
sordi rahvas", mille all taoline ideoloogiline sõda toimub, elluviimisel
tahetakse muuta nn teise sordi rahvaks ukrainlasi, eestlasi, lätlasi, leedulasi
jne. Neid võib halvustada, mõnitada ja sundida käituma nii nagu Suur Vend
tahab.
Süütunde
kaotamine
Süütunde kaotamist läbi selle, et süü oma teo eest veeretatakse
teis(t)ele, nimetatakse psühholoogias projektsiooniks. Selleks, et kaastunnet
nende vastu, keda rünnatakse, ei tekiks, on vaja vaenlane demoniseerida. Nii
räägitakse vene massimeedias ukraina fašistidest, eesti fašistidest või läti
natsionalistidest, kes kõik vihkavat venelasi. Nemad olevat toimuvas süüdi.
Lisaks olevat süüdi Euroopa ja Ameerika. Juba nõuka ajal teati nalja - kõigis
meie hädades on süüdi neli aastaaega ja ameerika imperialism. Pole siis
imestada, et siis, kui tundus, et Venemaa on kohe-kohe lennuki allatulistamises
vahele jäämas, tegi vene välisminister avalduse, milles väitis, et sõltumata
sellest, kes ja kuidas taolise teo tegi, on süüdi ikka Ukraina. Praegu
öeldakse, et Ukrainas toimuvas on süüdi Ameerika.
Erinevate demagoogiavõtete kasutamine nii oma rahva ajupesuks
kui välismaalaste mõjutamiseks on vene meedias üsna tavaline. Demagoogiavõte,
otsene valetamine, mida Venemaa massimeedias sagedasti kohtab, oleks
demokraatlikus ühiskonnas mõeldamatu. Kuna Euroopas pole kombeks avalikult
suurelt valetada, siis leidub seal ka inimesi, kes usuvad Putini kinnitust
"Meie sõdureid pole Ukrainas" või "..kui nad seal on siis
kogemata." Aus inimene kaldub uskuma, et teine on ka aus, kuigi tolle jutt
on kahtlane. Ka filmis "Marss ründab" uskus maalaste president, et
"nad tulevad rahus".
Vene propagandas kasutatakse meelsasti liialdamist, mis on
totalitaarse riigi üks lemmikvõtteid - a'la nad kõik on sellised - "Kõik
eestlased on fašistid!", "Euroopa Liit vihkab meid!" Liialdamine
oli ka nõuka aja ajalehtedes pidev külaline, näiteks "Kõik me usume, et
..."; "Meie hulgas ei ole ühtegi inimest, kes mõtleks
teisiti..." Nõukogude riigi lemmikvõtteks inimeste petmisel oli ka teatud
artikli või sõnumi sokutamine mõnda välismaa ajalehte, tavaliselt
sotsialistliku riigi omasse, et seda siis oma lehtedes korduvalt tsiteerida.
Arvatavalt on ka praegu putinliku süsteemi agentide üheks
ülesandeks leida isikuid, kellele „sööta ette" sõnumeid, mida siis meedia
suurendab, või otsida sobivaid arvamuslauseid, mida „suurendada". Meie
enda ajakirjandus teeb putinliku agitatsiooniga tahtmatult kaastööd, kui ta
korjab üles taolise arvamuslause ja võimendab seda. Näiteks lause „Venemaa võib
Balti riike tuumarelvaga rünnata!
Hirmu
tekitamise meetod
Ideoloogilises sõjas kasutatakse erinevaid võtteid, millest üks
omapärasemaid on nn küsimuste meetod, kus püütakse küsilauset muuta
hüüdlauseks. Näiteks võib meie ühes väljaandes olla artikkel pealkirjaga
"Artikkel 5 Eesti puhul ei kehti?" ja selles esitatakse teatavaid
kahtlusi artikkel 5 suhtes. Taolise uudise korjab üles teine väljaanne ja
kordab sama küsimust. Seejärel arutatakse teleprogrammis asja tõsimeeli.
kusjuures "ei märgata", et tegeletakse hirmu tekitamisega. Hirmu ja
ebakindluse külvamine on aga vesi Putini ideoloogiaveskitele.
Meie praeguses olukorras ei ole vaja hüpoteetilisi kirjeldusi
sellest, kuidas meid nagu lambaid maha hakatakse tapma. Vaja on lähenemisviisi,
mis rõhutab meie kaitsetahet ja meie kokkuhoidvust.
On tarvis rõhutada, et rahvast, kes oma vabaduse eest seisab, ei
saa niisama lihtsalt võita. Meil on vaja enam positiivseid lähenemisviise olgu
see siis näiteks rääkimine meie kaitseliidu liikmete tublist tööst.
Halisemine ja vaenlase maalimine üha koledamaks ja koledamaks on
just see, mida Putini käsilased taotlevad. Ärme teeme neile seda teenet, et
arutame pidevalt ja nutuselt, kuidas meid ikka mõne päevaga vallutada saab, või
kuidas meil edaspidi halvasti läheb. Meie oleme vaba rahvas vabal maal ja oleme
uhked selle üle. Meie püüame selle poole, et oma demokraatlikus riigis muuta
kõigi eestimaalaste elu paremaks. See on meie siht ja suund. Kui Marss ründab,
siis me kaitseme end. Nii lihtne see ongi!
Venemaa tegusid ajendab NSVLi lagunemisest tekkinud alaväärsuskompleks
Ilmunud 20.03.2014 Delfis
Süütunne on vajalik selleks, et inimene ei kordaks oma halba tegu. Enesele ütlemine „Ma tegin halvasti” on lähtepunkt selleks, et oma käitumist paremaks muuta. Kui inimene peidab oma süütunnet enda eest, siis võib ta teha seda eneseõigustamise (nn halva teo ratsionaliseerimise) kaudu, muutes teo enese jaoks põhjendatuks. Selline enesepettus kaotab süütunde. Inimene võib oma süütunnet kaotada ka projekteerides oma süü teis(t)ele – “Ta ise on süüdi….”. Ebaküpsed isiksused teevad seda sagedasti ja ei muuda oma halba käitumist. Nad kalduvad ka agressiivsuse kaudu oma enesetunnet parandama. Teiste valitsemine, rõhumine, alandamine pakub taolise indiviidi alaväärsusetundele leevendust. Kandes süütundega toimetuleku üle sellistele kuritegudele, mida on toime pannud suured inimgrupid (riigid), saab rääkida positiivses mõttes näiteks sakslaste kollektiivsest süütundest. Halb, totalitaarne, Hitleriga seonduv minevik on lahti räägitud ja süü teadvustatud. Venemaal tundub asi olevat teine. Tänu nõukogude aja juhtide ja hilisemalt Putini püüdlustele õigustada Lenini/Stalini perioodi kuritegusid ja/või neid eitada, pole vene inimeste kollektiivne süütunne tajutav. Vangilaagritesse heidetud või tapetud miljonid inimesed on masside jaoks jätkuvalt „ise süüdi” või „ju seda oli vaja”. Sellest kõigest ei räägita. Venestamispoliitikat, mille käigus on paljud rahvused kaotanud oma keele ja kultuuri, ei nähta Venemaal eksimusena. Lenini, Stalini mälestussambaid ei nähta ülistusena mõrtsukatele. Krimmi tatarlaste massiküüditamine tundub olevat õige tegu – kui nii tehti, siis oli see järjelikult õige! Ja nii edasi ja nii edasi. Autokraatlikus riigis üles kasvanu ei vaeva end selle üle mõtlemisega, mis on õige või vale – küll suur juht ütleb seda. Autotokraatlik juhtimine loob pikemas perspektiivis hulgaliselt orjarahvast, kes armastab türanni, kes toetab türanni ja kes usub türanni või tema hääletorusid. Kui näiteks tänapäeva Venemaa massimeedia süüdistab ukrainlasi fašismis, siis „üllatus-üllatus”, keskmine venelane näib seda uskuvat ja suure tõenäosusega isegi siin Eestis. Võõrsõnastik ütleb: fašism on juhikultust, militarismi ja rassismi propageeriv poliitiline vool. Praegusel Putini Venemaal arendatakse juhikultust ja ülistatakse militarismi. Üha suuremaks kasvab vene rahvust teistest rahvustest kõrgemaks/tähtsamaks tunnustamise ideoloogia puu, millel on nõukogude riigist pärit juurestik. Alavääristatakse põlisrahvusi ja nende õigusi. „Ei mina hakka mingit ukraina, läti või eesti keelt õppima! Milleks? Need keeled pole seda väärt.” Tundub, et just see – enese teistest rahvustest paremaks tunnistamise soovuskumus – ongi Putini ideoloogia efektiivsuse võti. Üks olulisemaid põhjusi, miks demokraatliku Eesti riigi hääl kohalike venelasteni ei jõua, näib peituvat eeltoodud ideoloogias. Nagu Hitler pakkus sakslastele võimalust olla „väljavalitud rahvas”, nii teeb seda ka Putin, saates välja sõnumeid: „Meie ei eksi ja pole ajaloo käigus eksinud! Meil, venelastel, pole vaja teistega arvestada, arvestagu nemad meiega. Meie loome Suure Venemaa kõikjale!” Samas tekib küsimus, miks on tarvis olla parim, suurim, kardetuim? Siin võib olla tegemist rahvusliku alaväärsuskompleksiga, mis tuleneb Nõukogude Liidu lagunemise tulemusena toimunud „vene rahva kui teisi juhtiva rahva” positsiooni kaotusest? Eestlased mäletavad Eesti okupeerimist, küüditamisi ja tapmisi. Mäletavad hümni, milles öeldi, et Nõukogude Liidu lõi „suur Venemaa hõim”. Paljud eestlased tajuvad Eestimaa venelaste suurvene šovinistlikke hoiakuid. Seepärast esineb eestlastel uskumusi Eestimaa venelaste võimaliku reetlikkuse kohta, mis omakorda võib takistada neil venelastega „avatud uste” poliitikat ajamast. Taolised uskumused võivad olla ekslikud paljude venelaste puhul. Samas võivad need olla vägagi õiged taoliste venelaste puhul, kellel esineb uskumus venelaste „erilisuse” kohta. Kuidas eestlased ja venelased saavad sellisel juhul koos ühiselt oma elu parandada? Vastastikune austus või vähemalt üksteise aktsepteerimine on elementaarne tingimus, millele saab mistahes koostööd üles ehitada. Levinumate ekslike uskumuste/hirmude avalikustamine tundub olevat asi millest alustada. On vajalik ikka ja jälle korrata, et vene rahvus pole parem kui eesti ja eesti rahvus pole parem kui vene oma. Vajalik on ka sellest rääkimine ja kirjutamine, et enese paremaks pidamine viib usaldamatuse ja vaenuni. Teist tüüpi, aga sama ohtlik on uskumus suurte juhtide eksimatusse ja autoritaarse juhtimise eelistesse. Seni kuni inimene taolisi asju usub, ei saa ta aru demokraatliku mõtteviisi olemusest. Koolipingist saadik tuleb selgitada, et totalitaarsetes riikides valitseb autokraatlik võimukorraldus. Et võimupüramiidi tipus olijat väikeste inimeste mured ei huvita. Et vägivald on vahendiks, kuidas võimul püsida ja inimelul on seal vähe väärtust. Et totalitaarsetes riikides piiratakse sõnavabadust ja valetatakse inimestele. Tuleb selgitada seda, et demokraatlikus riigis lahendatakse probleeme dialoogi teel ja peetakse tähtsaks humanistlikke väärtusi, mitte seda, kes on tugevam. Et inimestel on õigus oma arvamusele. Keskmisel inimesel, kes on elanud kogu oma elu demokraatlikus riigis, ei tule pähegi mõtet, et vägivalla või tapmiste abil oleks mõistlik probleeme lahendada. Samas usub ta sageli sinisilmselt, et kõik teised mõtlevad samamoodi. Kui aga Nõukogude Liidust pärit inimesele „on toeks” praegune Vene televisioon, siis ei mõtle ta üldsegi mitte demokraatlike väärtuste võtmes. Siis tundub vene vägivald Ukrainas, või kusagil mujal, talle vägagi õigena. Seda enam, et „Nood on ju fašistid!”. Tuletame meelde – fašistlikul Saksamaal olid „Nood ju juudid!”. Tulles tagasi alguses märgitu juurde – selliselt toimub süütunde kaotamine. Vägivalla õigustamine tugineb ekslikele uskumustele vene rahva erilistest õigustest. Tšehhi sündmuste ajal (1968) räägiti omavahel kibeda naljana sellest, kuidas „venelane” läks Tšehhoslovakkiale kallale sotsialismi kaitsmise sildi all. Toimunu sarnanes sellega, et pätt hüppab inimese juurde, peksab teda, võtab ära koti ja ise karjub: „Appi tapetakse!”. Sama muster kordub nüüd, kus Vene meedia esitab lausvalet sellest, kuidas Ukrainas vene inimesi tapetakse ja et neid tuleb fašistide eest kaitsta. Kokkuvõtvalt tuleb rõhutada seda, et pole õige peita pead liiva alla ja ignoreerida paljude venelaste soovuskumust olla „eriliste õigustega rahvas”. Neile tuleb rahulikult rääkida kui ohtlik on taoline mõtteviis. Tuleb rääkida sellest, et taolise hoiaku süvendamine toob kaasa verd ja pisaraid nagu ajalugu korduvalt näidanud on. Saksa fašism tõi kaasa miljonite hukkumise. Tekkiv vene fašism võib, hoidku jumal selle eest, selle „saavutuse” ületada. Kõik see aga algab teistele kallale minemisest ning „Elagu Putin!” ja „Rossiija!” karjumisest.
Vaikiva ajastu juhtide autokraatlikult
ükskõikne nägu
Ilmunud Delfi 12. november 2012 06:00
Isegi valima minna ei taheta, sest ka opositsiooni näost kumab autokraatlikku ainuotsustamist. Tarkusetera, et „võim rikub inimest ja absoluutne võim rikub absoluutselt“ näib meilgi kehtivat. Aare Pilv nimetab olukorda meie riigis vaikivaks ajastuks, mida iseloomustab poliitiliste tegude lahkumine avaliku diskussiooni haardest ja toob metafoorse näite juhtide robotistumise kohta. Ta ütleb, et on üsna loogiline, et niimoodi käitub võim, mis kohtleb riiki ja ühiskonda pelgalt masinana, mille tööd tuleb korraldada võimalikult efektiivselt. Ja kuigi tundub, et juhid kalduvad käituma kui silmaklappidega hobused, kes näevad vaid enda ette, on nad siiski teadlikud sellest, mis nende „kõrval“ toimub. Ainult, et nad ei hooli sellest ja näivad uskuvat tõsimeeli, et ees ootab helge tulevik.
Vaikiva ajastu juhtidel
on oleviku hädade suhtes autokraatlikult ükskõikne nägu. Kui iseloomustatakse
mõnd totalitaarset ühiskonda, näiteks Nõukogude Liitu, siis olulised asjad,
mida demokraatlike valimiste puudumise kõrval rõhutatakse, on võimu
tsentraliseeritus ja autokraatlik juhtimine. Meie demokraatlikust riigist
rääkides näib nagu autokraatlik juhtimine siia ei kuuluks. Ometi tundub üks
meie põhiprobleeme olevat just selles. Juhid paistavad lähtuvat üha enam vaid
omaenese tarkusest. „Andis jumal ameti, küll annab ka mõistuse!“ näib levivat
ja seda mitte ainult kõrgemas võimu hierarhias. Mida enam on tegu “vaikiva
ajastuga“, kus autoritaarsed juhid „ei kuule ega näe“, seda enam tekib rahva
hulgas õpitud abitust. Need, kes oleksid võimelised kaasa lööma, et olukorda
parandada, loobuvad. Isegi valima minna ei taheta, sest ka opositsiooni näost
kumab autokraatlikku ainuotsustamist. Tarkusetera, et „võim rikub inimest ja
absoluutne võim rikub absoluutselt“ näib meilgi kehtivat. Mida kauem inimene
võimul on, seda targem ta enesele tundub. Mida targem ta enesele tundub, seda
vähem ta kuulab teisi. Ühiskonnas, kus saab valida erinevate persoonide vahel,
on valimistel võimalik taoline võimu poolt „rikutud“ indiviid häältest ilma jätta.
Kui see pole aga võimalik ja hääled kantakse taolisele indiviidile ikkagi üle,
siis näitab see hoolimatust rahva valikute suhtes. Niiviisi võib vildak
valimissüsteem soodustada autokraatia kasvu.
Parteide tagatubadest ja
„grupimõtlemise“ fenomeni võimalikkusest.
Üksiku juhi autoritaarsusest hullem on väikese
„väljavalitute“ grupi autoritaarsus. Kui näiteks partei võimuladvik on
tekitanud olukorra, kus „hääled altpoolt“ blokeeritakse, siis on suur tõenäosus
fenomeni tekkeks, mida on nimetatud grupimõtlemiseks. Mõiste grupimõtlemine
(groupthink) võttis kasutusele Irving Janis 1972 aastal*, kirjeldamaks
olukordi, kus grupp kõrgelt kvalifitseeritud indiviide võtab vastu valesid
otsuseid. „Grupimõtlemise” olemus seisneb selles, et grupi iga liige püüab
kohandada oma arvamust selliseks, mida ta usub olevat grupi arvamus. Selle
tõttu võetaksegi koos vastu ka selliseid otsuseid, millega iga indiviid eraldi
võttes alati nõus ei oleks. Räägin järgnevalt mõnest olulisest grupimõtlemise
tunnusest. Uskumus oma grupis tehtavate ettepanekute õigsusesse. Grupi liikmed
usuvad, et nemad tarkade ja moraalsete inimestena mittemõistlikke ettepanekuid
ei tee ega halbu otsuseid vastu ei võta. Seetõttu analüüsitakse otsustamiseks
vajalikke lähteandmeid ebapiisavalt ja alternatiivid jäävad küllaldase
tähelepanuta. Lisateavet ei otsita või otsitakse valikuliselt.
Haavatavuse illusiooni
olemasolu.
Räägitakse palju stiilis “Me oleme suures
ohus!”, samal ajal kui oht pole tõestatud. Mõelgem sellest, millal ja miks
vihjatakse ohule teise riigi poolt (põlevkivielektrijaama kulutuste
põhjendamine) või ohule teise partei võimule tulles. Jüri Saar selgitab
ajalehes Sirp tabavalt, et rahva hirmutamine parteide poolt teineteisega on
kaval taktika, kuna ei lase esitada tõsisemaid küsimusi. „Näiteks, mida
Reformierakond Eestis võimul olles ja Keskerakond Tallinnas võimul olles
poliitilise arengu vallas on saavutanud? (...) Kas poliitiline kultuur ilmutab
üha enam küpsuse tunnuseid, on vabanenud autoritaarsusest ja direktiivsusest
või seistakse ka selles mõttes paigal?“ (Sirp 05.10.12)Jagatud stereotüübid
“grupivälise” kohta ja eriti oponentide kohta. Tavaliselt arvatakse ühiselt, et
oponendid teistest parteidest “ei tea neist asjust midagi” või “teavad
valesti”. Ometi pole reaalsuses võimalik, et kõik oponendid räägivad vaid
valet. Võidakse ka näiteks koos uskuda, et „rahva arvamus pole üldse tähtis“.
Kui võimu säilitamise nimel ignoreeritakse muid arvamusi täielikult, siis loob
see aluse grupimõtlemise tugevnemiseks.
Kriitika puudumine.
On kirjutamata reegel,
et grupi liikmed ei kritiseeri üksteist. See on üks olulisemaid märke, mis
näitab sisedemokraatia nõrkust. Näiteks kui keegi parteis paneb toime
seaduserikkumise, siis püütakse asi kinni mätsida. Siia kuulub ka
enesetsensuuri vajalikkusse uskumine. Parteiliikmed usuvad, et isiklik
nõustumatus tuleb üldistele huvidele ohvriks tuua. Seetõttu püütakse oma
vastuväiteid minimeerida. Mida vähem on partei liikmed otsustamisse kaasatud,
seda suurem on võimalus grupimõtlemise fenomeni tekkeks. Partei juhtgrupp teeb
grupimõtlemise tõttu vigu ja varjab neid kui need avastatakse. Partei
lihtliikmed on vait või olles mängureeglid omaks võtnud, ülistavad oma tarku
juhte.
Mõeldes sellele, keda
valimistel eelistada, tuleb arvestada parteis esinevat autoritaarsust, kas üksikjuhi
ainuvõimu või „tagatoa“ ainuvõimu. Tuleb eneselt küsida „Kui võim on selle
partei käes, siis kelle käes tegelikult võim on?“ Üks võimalus pääseda
„eluaegsetest“ autokraatlikest poliitikute gruppidest riigis on tähtsustada
demokraatlikku juhtimist, mille olulisim koostisosa on inimeste kuulamine ja
arvestamine. Demokraatlikku juhtimist tuleb juurutada koolides, ülikoolides ja
asutustes rääkimata poliitilistest parteidest. Parteide juhtkond ei tohiks
sarnaneda NLKP poliitbürooga, kus ühed ja samad isikud istusid kuni hauani. Demokraatlik
juhtimine tähendab inimeste kaasamist otsustamisse. Kui aga autokraatliku
juhtimisega partei lubab enne valimisi rahvale rohkem demokraatlikku kaasamist,
siis tuleb sellesse lubadusse suhtuda kui küünilisse valetamisse. Kui partei
tegevusviisides ilmneb tendents grupimõtlemise fenomenile, siis peab see oleme
meile kui valijatele ohumärgiks. Meie käitumisest ja valikutest sõltub kas meie
võim on inimnäoline või autokraatlikult ükskõikne mask.
*Janis, I. L. (1972).
Victims of groupthink: A psychological study of foreign policy decisions and
fiascoes. Boston: Houghton Mifflin Company.
Arvamusfestival kui klaaspärlimäng?
Lavad, telgid, sigin-sagin, hääled, elevus nii siin kui seal. Paide lossimäel kõndides tekib rõõmusegane tunne, mis ütleb, et siin on tore. Igal pool tundub olevat huvitav. Arvamusfestival on kui kaleidoskoop, kus värve palju. Erinevad arvamused kui killud ... suured ja väikesed.“ Suured ja väikesed inimesed“, mõtlen nähes tuntud persoone sõbralikult tavainimestega suhtlevat. Mis on selle kõige eesmärk? Ühtede jaoks, kes iga arutelu juures hetkeks peatuvad ja aeg-ajalt toidukohti külastavad, tundub eesmärk olevat meelelahutus. Teised, trotsides ilmastikku ja ebamugavat asendit, kuulavad kindlaid teemasid. Nemad tahavad uut teadmist. Kolmandad on arvajad – inimesed, kellel peaks olema oma valdkonnas värskeid mõtteid, ideid. Nemad peaksid olema siinse kaleidoskoobi säravaimad killud. „Kuidas need üles leida?“ mõtlen. Peatun erinevate lavade juures. Arvamusi, mis uudsusega rabaks, kohe kõrva ei hakka. Ilmselt tuleb pikemalt istuda, et särav kild end ilmutaks. Aga niipalju on vaadata, ei malda oodata. Lähen edasi. Uurin kaleidoskoopi. Näen, et kirevate kildude seas kerkib üha enam esile erakondade värviline klaas. On tunda lähenevate valimiste hõngu. „Me oleme siin, et näidata, keda tulevikus valida“, paistavad erakonna killud rõhutavat. „Kas arvamusfestival tuleks depolitiseerida?“ mõtlen. „On see üldse võimalik?“ Meedias tuntud näod kerkivad siin-seal lavadel esile ja kaleidoskoop tundub kohati olevat televisiooni või ajalehtede käepikendus – tribüün mõjukatele. Kas neilt on oodata uut ja värsket? Meedia huvi tuntud persoonide vastu on mõistetav – see müüb. Mõtlen siintoimuva seostele Herman Hesse raamatuga „Klaaspärlimäng“. Kuivõrd tegeldakse siin „mänguga mängu pärast“ ja tulemusena luuakse illusioone asja kasulikkusest. Kuivõrd on osalemine aruteludes tähtsam sellest, kas ja kuidas räägitut ellu viia? Tahaksin uut teada saada, kuulata kõike, mida pakutakse. Tahaksin teada, kuidas värskeid mõtteid ja siin tekkivat sünergiat meie elu parendamiseks ära kasutada? Ohkan. Vahest on idealistlik oodata, et kaleidoskoobi kildudest üldse mingi mõistetavat pilti saaks kujundada. Ise ma sellega toime ei tule. Põhjalikult saaksin kuulata vaid mõningaid arvamusi. Vahest tuleks korraldada uus arvamusfestival selgitamiseks, kuidas arvamusfestivalil toimuvat fikseerida ja tulemustest parimat välja tuua?Jõuan suure telgi juurde, kus toitu pakutakse ja mille servas asuvad maas istumispadjad. Väike seltskond istub laua ümber, millel on kaardid. Paistab, et siin mängitakse. Peatun. Nad näevad mind ja kutsuvad enda juurde. „Tule mängi meiega“ ütleb üks. Istun. Mulle antakse piltidega kaardid ja palutakse valida kaart, mis meeldib. Valin kaardi, millel smokingus mees, keda ümbritseb kirev paabulinnusaba. Mees seisab laval. „Mängus tuleb rääkida endast ja teistest kasutades kaartide pilte“. Näen pildil edevust. Ka enese oma. See toob kaasa teiste mängijate heakskiidu. Saan mitu zetooni. Kui kellegi vastus meeldib, siis saab teda zetooni andmisega tunnustada. Seltskond mängulaua ümber on huvitav. Üsna nooruke energiline siiras neiu, keskeas muhedavõitu härra, kelle nägu tundub üsna tuttav, kaks säravate silmadega daami, kes on mängujuhid, aga ka osalised ja naine, kelle silmades paistab tohutu huvi maailmas toimuva vastu. Kolmveerand tundi möödub avameelselt rääkides kui hetk. Kuidagi kahju on leitud ajutistest kaaslastest lahkuda. Avameelsus lähendab. Lähen telgi juurde, milles toimuvast arutelust kavatsen osa võtta. Minnes mõtlen jälle kaleidoskoobist kui arvamusfestivali metafoorist. Võrdlen arvamusfestivali avameelse vestlusega kaartidega mängus, mis lõpeb ja minnakse võõrastena laiali. Nii saab rääkida arvamusfestivali psühhoteraapilisest mõjust osalejale, samasugusest mõjust kui seda on hea teatrietendus või laulupidu. Väljaspool olijatele jääb arvamusfestival meelde sellisena nagu seda meedias kujutatakse. Sarnaselt India muinasjutule, kus pimedad kirjeldavad elevanti...“ Ta on sambakujuline“, ütleb üks pime, kes katsub elevandi jalga; „Ta on müürikujuline“, ütleb teine, kes katsub elevandi külge. Paistab, et meediat huvitavad tuntud tegijate „näod“ enam kui uued mõtted ja ideed, mis väikestel lavadel esile kerkivad. Nii jääb paljude „vähetähtsate“ isikute räägitu meedia huviorbiidist välja. Arvamusfestival tundub üha rohkem sarnanevat klaaspärlimängule, kus eesmärgiks on mäng ise, kusjuures mängitakse kahte mängu „suurte mängu“ ja „väikeste mängu“. Suurte mäng näib kalduvat poliitikasse koos show ja enese esitlemisega. Väikeste mäng näib seisnevat katses omi ideid kuuldavaks teha. Kuigi see enamasti ei õnnestu jääb ikkagi alles tegemise rõõm. Kas „suur mäng“ sööb viimaks „väikese mängu“? Kas arvamusfestival muutub täiesti klaaspärlimänguks? Aeg näitab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar