esmaspäev, 21. september 2015

Põgenikud ja meie

Põgenikud ja meie

Kui kuulata, mida meie inimesed põgenike vastuvõtmise teemal omavahel räägivad ja jälgida ka meediat, siis saab subjektiivselt eristada kaht enamlevinumat arvamust: meile pole pagulasi üldse vaja versus piiratud arvul võiksime neid ikka vastu võtta. Seda, et võiksime vastu võtta kümneid tuhandeid või rohkem ei pooldata.
Kui ollakse millegi olulise suhtes erineval arvamusel, siis on tark oponendi seisukohad läbi mõelda. Läbirääkimistel kehtib sama printsiip. Tuleb mõelda sellele, millised on meie poole huvid ja millised on teise poole huvid. Nii saame paremini selliseid kokkuleppeid, kus mõlema huvid saavad rahuldatud. Eestimaalasi pagulaste vastuvõtmisesse suhtumiste järgi vastandada tundub kuidagi ebaõigena. Kui ongi mõni, kes seda teha püüab, jaotades meid „õigeteks ja valedeks“, „omadeks ja reeturiteks“, siis tasub küsida, miks ta seda teeb? Kellele on kasulik meie tülliajamine? Mõnele poliitikule? Kõrvalriigi emissarile? Või tehakse seda rumalusest?
Tüli õhutamiseks on mitmeid viise. Üks neist on demagoogitsemine väitlustes. Levinud demagoogiavõte on liialduse kasutamine. Liialdus on näiteks see kui märgistada kõiki eestlasi üksikute pagulasvastaste väljaastumiste või mõne mürgise netikomentaatori tõttu kaastundetuteks või mittetolerantseteks või rääkida eestlaste rassismipuhangust. Liialdus on see kui räägitakse, et me ei tohi siia ühtegi võõrast siia lasta kuna see hävitab meie rahvuse ja kultuuri! Liialdusi on ikka kasutatud äärmusliikumiste poolt äärmuslikele tegudele üleskutsumisel. Kui me ei oska liialdavat pettust ära tunda, siis võime tahtmatult muutuda mõne tekkiva äärmusliikumise toetajaks või osaliseks. Ikka hull lugu küll kui usume, et meid tahetakse põgenike kaudu hävitada. Ka sildistamine kui halvustamine on demagoogiavõte ning netikommentaarides kujutab see labast sõimu.
Kui küsida neilt, kes on ka väheste põgenike vastuvõtmise vastu, miks nad seda on, siis vastustes ilmneb tüüpiliselt ohutunne. Põgenikes nähakse agressiivsusele kalduvust, võimalikku seotust terroriorganisatsioonidega jms. Taolist ohutunnet ei tasu ignoreerida. Psühholoogias esineb printsiip, kui sa näed, et sinu vestluspartner on kurb, vihane või kartlik, siis võta teda sellisena nagu ta on. Väitluses saab rahulikult käsitleda neid väiteid, millega teine oma hirme põhjendab ning sageli hirmud taanduvad. Tuleb selgitada, et „see võib juhtuda“ tüüpi mõte on hirmu tekke sagedasemaks põhjuseks ja pettus seisneb selles, et seda mõtet serveeritakse „see juhtub niikuinii“.
Võib arvata, et petvad liialdused mõjuvad enam sellistele inimestele kes kuuluvad kas vanemasse generatsiooni ja/või omavad vähest kokkupuudet taolise kultuurikontekstiga, kust põgenikud meile võivad saabuda. Seetõttu levib n.ö võõra demoniseerimine, mis tähendab, et võõras on üdini halb inimene. Kui annaksime rohkem sõna neile, kes on elanud teistes kultuuriruumides ja puutunud n.ö võõraste kommetega kokku, siis leviks enam teadmine, et nii abivalmidust, sõbralikkust kui tõrksust võõraste suhtes on kõikjal. Me oleme teistega üsna samasugused. Viibides võõrsil võime kohtata teistes kultuurides ka selliseid positiivseid kombeid, mida meil pole. Kas me aga tahame endale seda tunnistada? Vladimir Hotinenko filmis "Muhameedlane“ tuleb sõdur pikaajalisest vangistusest Afganistanis tagasi ning ta on seal omaks võtnud sealse usu ja sealsed kombed. Külaelanike jaoks on kõige ebameeldivam, et see nn. muhameedlane ei joo, teeb usinalt tööd ja keeldub pere huvides farmist varastamast. „Sa pole inimene, et isa haual ei viina ei võta!“ ütleb talle vend.

Kui võtame arutelu aluseks selle, mis meid ühendab, siis saame pagulasprobleemi ratsionaalsemalt käsitleda. Loodetavalt ühendab meid ühine eesmärk – meie keele, kultuuri ja riigi säilimine ja eestimaalaste elujärje parandamine. Sellest  lähtudes avastame, et need, kes nagu oleks meie vastased, on tegelikult meie liitlased. Ühiste eesmärkide valguses saame analüüsida erinevaid arvamusi ja noppida neist välja seda, mis mõistlik ja mida taunida.
Meid ühendab ka see kui me mõistame hukka kuritegeliku käitumise meil elavate või meid külastavate inimeste suhtes. Neid pagulaste vastu suunatud agressiivse käitumise juhtumeid, kus ähvardatakse, või lüüakse, ei saa õigustada mitte millegagi. Niipea kui meil hakatakse ükskõik millist inimeste mõnitamist mingilgi viisil tolereerima, niipea oleme õigusriigist eemaldumas. Meil on tarvis ikka ja jälle avalikult korrata, et teist ründav rusikakangelane on „kõver isiksus“, kes lööb ja mõnitab keda tahes ja õigustuse endale leiab ta ikka. Poleks pagulast, tahaks ta kedagi teist peksta. On küllalt tavaline, et selline kõver inimene peab ennast täisväärtuslikuks kodanikuks ja pagulasest paremaks.
Meid ühendab inimlikkus. See, et kõverate inimeste vihakõnesid ja vihategusid meil järjepidevalt taunitakse, näitab meie paremat poolt. Vastasel korral oleks tegu nagu koolikiusamisega, kus kiusaja klassis kedagi järjepidevalt mõnitab, kuid klass ei tee väljagi. Mõeldakse: „Mis see minu asi on, ega ta minule liiga tee.“ Kiusatava jaoks on aga ka pealtnägija, kes ei sekku samuti  kiusaja.

On levinud eksiarvamus, et tüüpiline pagulaste vihkaja laseb netis oma mürgiste kommentaaridega „auru välja“ ja seetõttu ei „pääse viha tänavale“. Agressiivselt käituv indiviid ei taltu. Talle polegi objekt, mida mõnitada nii tähtis kui see, et tal oleks keegi, kellele liiga teha. Meile on oluline, et me ei jääks pealtvaatajaks. Siis saavad tigedad talitsetud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar