Põgenikud ja
meie
Kui kuulata, mida meie
inimesed põgenike vastuvõtmise teemal omavahel räägivad ja jälgida ka meediat,
siis saab subjektiivselt eristada kaht enamlevinumat arvamust: meile pole
pagulasi üldse vaja versus piiratud
arvul võiksime neid ikka vastu võtta. Seda, et võiksime vastu võtta kümneid
tuhandeid või rohkem ei pooldata.
Kui ollakse millegi
olulise suhtes erineval arvamusel, siis on tark oponendi seisukohad läbi
mõelda. Läbirääkimistel kehtib sama printsiip. Tuleb mõelda sellele, millised
on meie poole huvid ja millised on teise poole huvid. Nii saame paremini
selliseid kokkuleppeid, kus mõlema huvid saavad rahuldatud. Eestimaalasi
pagulaste vastuvõtmisesse suhtumiste järgi vastandada tundub kuidagi ebaõigena.
Kui ongi mõni, kes seda teha püüab, jaotades meid „õigeteks ja valedeks“,
„omadeks ja reeturiteks“, siis tasub küsida, miks ta seda teeb? Kellele on
kasulik meie tülliajamine? Mõnele poliitikule? Kõrvalriigi emissarile? Või
tehakse seda rumalusest?
Tüli õhutamiseks on
mitmeid viise. Üks neist on demagoogitsemine väitlustes. Levinud demagoogiavõte
on liialduse kasutamine. Liialdus on näiteks see kui märgistada kõiki eestlasi
üksikute pagulasvastaste väljaastumiste või mõne mürgise netikomentaatori tõttu
kaastundetuteks või mittetolerantseteks või rääkida eestlaste rassismipuhangust.
Liialdus on see kui räägitakse, et me ei tohi siia ühtegi võõrast siia lasta
kuna see hävitab meie rahvuse ja kultuuri! Liialdusi on ikka
kasutatud äärmusliikumiste poolt äärmuslikele tegudele üleskutsumisel. Kui
me ei oska liialdavat pettust ära tunda, siis võime tahtmatult muutuda mõne
tekkiva äärmusliikumise toetajaks või osaliseks. Ikka hull lugu küll kui usume,
et meid tahetakse põgenike kaudu hävitada. Ka sildistamine kui
halvustamine on demagoogiavõte ning netikommentaarides kujutab see labast
sõimu.
Kui küsida neilt, kes
on ka väheste põgenike vastuvõtmise vastu, miks nad seda on, siis vastustes
ilmneb tüüpiliselt ohutunne. Põgenikes nähakse agressiivsusele kalduvust,
võimalikku seotust terroriorganisatsioonidega jms. Taolist ohutunnet ei tasu
ignoreerida. Psühholoogias esineb printsiip, kui sa näed, et sinu
vestluspartner on kurb, vihane või kartlik, siis võta teda sellisena nagu ta
on. Väitluses saab rahulikult käsitleda neid väiteid, millega teine oma hirme
põhjendab ning sageli hirmud taanduvad. Tuleb selgitada, et „see võib juhtuda“ tüüpi
mõte on hirmu tekke sagedasemaks põhjuseks ja pettus seisneb selles, et seda mõtet
serveeritakse „see juhtub niikuinii“.
Võib arvata, et petvad
liialdused mõjuvad enam sellistele inimestele kes kuuluvad kas vanemasse
generatsiooni ja/või omavad vähest kokkupuudet taolise kultuurikontekstiga,
kust põgenikud meile võivad saabuda. Seetõttu levib n.ö võõra demoniseerimine,
mis tähendab, et võõras on üdini halb inimene. Kui annaksime rohkem sõna neile,
kes on elanud teistes kultuuriruumides ja puutunud n.ö võõraste kommetega
kokku, siis leviks enam teadmine, et nii abivalmidust, sõbralikkust kui
tõrksust võõraste suhtes on kõikjal. Me oleme teistega üsna samasugused. Viibides
võõrsil võime kohtata teistes kultuurides ka selliseid positiivseid kombeid,
mida meil pole. Kas me aga tahame endale seda tunnistada? Vladimir Hotinenko filmis "Muhameedlane“ tuleb
sõdur pikaajalisest vangistusest Afganistanis tagasi ning ta on seal omaks
võtnud sealse usu ja sealsed kombed. Külaelanike jaoks on kõige ebameeldivam,
et see nn. muhameedlane ei joo, teeb usinalt tööd ja keeldub pere huvides
farmist varastamast. „Sa pole inimene, et isa haual ei viina ei võta!“ ütleb
talle vend.
Kui võtame arutelu
aluseks selle, mis meid ühendab, siis saame pagulasprobleemi ratsionaalsemalt käsitleda.
Loodetavalt ühendab meid ühine eesmärk – meie keele, kultuuri ja riigi
säilimine ja eestimaalaste elujärje parandamine. Sellest lähtudes avastame, et need, kes nagu oleks
meie vastased, on tegelikult meie liitlased. Ühiste eesmärkide valguses saame
analüüsida erinevaid arvamusi ja noppida neist välja seda, mis mõistlik ja mida
taunida.
Meid ühendab ka see kui
me mõistame hukka kuritegeliku käitumise meil elavate või meid külastavate inimeste
suhtes. Neid pagulaste vastu suunatud agressiivse käitumise juhtumeid, kus
ähvardatakse, või lüüakse, ei saa õigustada mitte millegagi. Niipea kui meil
hakatakse ükskõik millist inimeste mõnitamist mingilgi viisil tolereerima,
niipea oleme õigusriigist eemaldumas. Meil on tarvis ikka ja jälle avalikult
korrata, et teist ründav rusikakangelane on „kõver isiksus“, kes lööb ja
mõnitab keda tahes ja õigustuse endale leiab ta ikka. Poleks pagulast, tahaks
ta kedagi teist peksta. On küllalt tavaline, et selline kõver inimene peab
ennast täisväärtuslikuks kodanikuks ja pagulasest paremaks.
Meid ühendab
inimlikkus. See, et kõverate inimeste vihakõnesid ja vihategusid meil
järjepidevalt taunitakse, näitab meie paremat poolt. Vastasel korral oleks tegu
nagu koolikiusamisega, kus kiusaja klassis kedagi järjepidevalt mõnitab, kuid
klass ei tee väljagi. Mõeldakse: „Mis see minu asi on, ega ta minule liiga tee.“
Kiusatava jaoks on aga ka pealtnägija, kes ei sekku samuti
kiusaja.
On levinud eksiarvamus,
et tüüpiline pagulaste vihkaja laseb netis oma mürgiste kommentaaridega „auru
välja“ ja seetõttu ei „pääse viha tänavale“. Agressiivselt käituv indiviid ei
taltu. Talle polegi objekt, mida mõnitada nii tähtis kui see, et tal oleks
keegi, kellele liiga teha. Meile on oluline, et me ei jääks pealtvaatajaks.
Siis saavad tigedad talitsetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar